Hans Leberecht "Valgus Koordis"

Valgus jõuab Koorti koos nõukogude aja saabumisega. Lõpuks saavad aastaid näguripõlvi kannatanud vaesed sulased ka endale talukohad, mida harida, ning riik annab veel seemet ja väetist peale. Kahjuks aga pole vereimejaist kapitalistlid  külast kadunud ja ekspluateerivad nõrgemaid osapooli edasi. Korralikele nõukogude inimestele selline käitumine muidugi ei meeldi, ning küla aktiiv muutub järjest tugevamaks, kuni lõpuks vastasseis nii suureks muutub, et probleem pea iseenesest laheneb ja kapitalistid külast teadmata suunas lahkuvad.

Raamat räägib Paul Runge loo, kes on just üks neid näguripõlvi kannatanud suurtalu sulaseid, kes küll tutvuste puudumise tõttu ebaõiglaselt väiksema talukoha saab kui ta ära teeninud oleks, ent oma tööka naisega ning kogukonna abiga saadetakse seal toime suuri tegusid.

Ma ei taha küll kellelgi lugemiselamust rikkuda, kuid tuleb mainida, et jutustus lõpeb lootusrikkalt - esimene kolhoos Saaremaal on rajatud, kiiresti järgnevad ka koordilased. Nikita, küla lollike, on ära käinud kaugel Venemaa avarustes ning tutvunud külluslike kolhoosidega ja on nüüd saanud küla autoriteediks. Ussisood, suurt ohtlikku maalahmakat küla külje all, on asutud linnaliste abiga kuivendama; mehed pusivad generaatori kallal, et lõpuks saaks külasse elektri.

"Elu võis inimest talus hukutada igal viisil, igasugusel kujul: vihma ja põuaga, pakase ja kuumusega. Tuli hoida ennast eemale pankadest ja aktsiatest, "Lihaekspordi" hangeldajaist ja külapoodnik Kukest, seataudist ja ebakindlate turuhindade tujukusest. Sellepärast ta elaski ettevaatlikult; elama pidi kiirustamata, kuid tuli mõlemat silma hoolega lahti hoida, et kuskil pigisse ei jää...
Tõsi küll, hiljem, nõukogude võimu ajal, ei olnud tarvis karta panka ega aktsiaid, kuid talu jäi ikkagi taluks - tükikeseks minevikust oma ebakindlusega homse päeva suhtes..." (Lk 242-243)

Romaan ei saanud ilmumise aastal Stalini preemiat, seega saadeti žürii laiali ning valiti uus žürii, kes juba õige otsuse tegi.

Janka Lee Leis "Vihmasaatjad"

Ma ei tea, millest sünnivad eelarvamused raamatute suhtes. Tihti paneme autori nimest, kaanekujundusest ja kuuldust kokku mingi pildi, mis lugemise järel võib risti vastupidiseks osutuda.

"Vihmasaatjad" on ilus raamat. Kui eelmise sajandi esimeses pooles ilmus ohtralt "maapoiss läheb linna" temaatikaga kirjandust, siis nüüd on tegu vastupidise looga - linnainimesed naasevad maale, tagasi juurte ja vanade väärtuste juurde. Leisi loodus- ning olmekirjeldused on ülimalt nauditavad lugeda, ta keeleseadmisoskus on väga hea. Ka karakterid ja dialoogid on ülimalt usutavad. "Vihmasaatjad" on ehk just monumentaalne oma lihtsuses, igapäevaelu kirjeldustes, ning ma usun, et selle romaani väärtus aina kasvab ajas. Peaaegu midagi halba nagu polekski ütelda, lugejana häiris ehk ainult lõpumotiiv, mis väga ootamatult sisse tuli ja rohkem küsimusi tekitas, kui terve romaani jooksul neid tekkinud oli.

Kokkuvõttes väga nauditav lugemine, inimlik ja südamlik romaan.

Janka Lee Leis võitis oma romaaniga 2010.a Tänapäeva romaanivõistluse.

Karl August Hindrey "Taaniel Tümmi tähelend"

Taaniel Tümm on sümpaatne tegelane. Ainult aasta saab ilma isata kasvanud poiss koolis käia, ent juba selle lühikese ajaga saab ta selgeks, et teda paeluvad numbrid. Veel enne kooliminekut lööb välja tema kauplemisanne. Ent siis sureb onunaine koos onupojaga ning Taanielil ja emal tuleb asuda Eesti teise otsa, et sugulane hädast välja aidata. Kaugel pole esimene korralik kaubatehing ning paari saatusepöörde järel on tee kaubandusimpeeriumi rajamiseks sama hästi kui avatud.

Kuidagi värskendav on lugeda maailmast, kus tüdrukutel oli üksainus ilus pearätt, mida igati hoiti, või lugu kauni lillega alustaldrikust, millest ainult üks kild lahti on ja mis on ühe väikese poisi suurim varandus. Tänapäevases asjadest üleküllastunud maailmas peaks selliseid lugusid rohkem jutustama ja väärtustama.

Hindrey kujutab hästi nii ajastule omaseid olusid (eriti nautisin koolistseene) kui ka erinevaid karaktereid. Miinuseks on romaani pooliklikkus, teises pooles mingi särts kaob, peatükid muutuvad novellilikuks ja Hindrey jätab palju tõotavaid liine katki.Kahju hakkab sellest andekast karakterist, kes raamatu esimeses pooles lugejale südame lähedale kasvas ja nüüd oma täit potensiaali välja elada ei saa.

Hindrey paistis enne "Taaniel Tümmi tähelennu" kirjutamist silma erinevate psühholoogiliste romaanidega, kus kujutas pigem kõrgklassi esindajaid, seega oli käesolev romaan kriitikutele üllatuseks. Kuigi "Taaniel Tümmi" ei liigitata Hindrey psühholoogiliste romaanide alla, on tegu minuarust siiski psühholoogilise romaaniga - detailselt on kujutatud tegelase siseelu ja käitumise motiive, samuti kasutab Hindrey vahepeal stream-of-consciousness-võtet.

"Siingi oli Tümmi Taan tähtis mees, sest ta oli hingehinnaga saanud väikese musta kummipalli Karli käest välja kaubelda: oli temale pidanud andma plekksulepeast tehtud püstoli ja tervenisti 12 haavlit veel juurde. Nüüd aga laskis ta mängida oma palliga, ja tal oli küll hirm, et löövad lõpuks katki, kuid siiski ka hea meel, et teda nii vajati. Ei, Taan ei lasknud ennast elus kõrvale litsuda, Taan seisis vallakoolis harkisjalu ning ajas kõhu ette, kui teised mängisid. Ise mängis ta vaid palli peremeest." (Lk 54)

Viivi Luik "Ajaloo ilu"

Mis tunne on elada totalitaarses režiimis? Nüüd, üle paarikümne aasta hiljem, kipub mälestus sellest hägustuma. Ja paljud meist olid liiga noored, et mäletada, või üldse mitte sündinud.

Luige "Ajaloo ilu" annab totalitaarses režiimis elamise tunnetust suurepäraselt edasi. Kõik on segane ja hägune; isegi peategelase kohta ei tea me tema nime ega tegelikult isegi sugu või seda, millega ta tegeleb... Ainult, et ta on tulnud Tallinnast Riiasse, et modelliks olla skulptorile, ning mõlemad noored on üksteisesse armunud. Leon, skulptor, läheb paariks päevaks Mosvkasse, et näha, kas ta saab tutvuste kaudu ära Nõukogude sõjaväest. Ning nimetu peategelane jääb korterisse, väljas ei käi, uudiseid ei kuula, sobrab ainult võõrastes kappides ja määrib oma selga kalli silmakreemiga.

Samas on teos just oma hägususes üllatavalt täpne, ehe ja aus. Salakeel, mida kasutab Lioni pere, tekitab erilist kõhedust ja pidetust. Kapinurgas passivad ja kulmukortsutavad inglid panevad vitsu soola, lugejas külmajudinaid tekitades. Kusagil allnaabri akna peal ragiseb raadio.

Kalev Keskküla on juhtinud tähelepanu sellele, kuidas „Ajaloo ilu“ hoolimata oma naivismist „aitas ometi kaotada eesti kirjanduse koduvillast süütust, tegi ta teadlikuks Kurjast“ ("Tema juhatas inglid sisse", „Vikerkaar“ 10/1996, lk 83). Ja edasi: „Viivi Luige lausete vahelt paistab elu enese õudus – eksistentsi pidetus ja ajaloo ülekohus. Sealt paistab inglite ja koletiste ühendatud väesalk moodsas euroopalikus mundris, kuid nende nägudelt vaatab vastu saatuse ükskõiksus.“ (Sealsamas, lk 85).

"Mõned teavad siiski rääkida, et Brodski ja Paul-Eeriku pärast veel vastu hambaid ei saa, aga mispuhul saab, seda ka ei tea. Kui seda teada saaks! Võib-olla saab vastu hambaid siis, kui on pahaaimamata antud suud Levile, kelle salajane pärisnimi on Lion?       

Oma täielikku võhiklikkust on ta varjanud nii nagu teisedki erilise, paljutähendava naeratuse ning juhuslikult meeldejäänud fraaside taha. On võtnud julgesti suhu sõnu, mille tegelikust tähendusest tal pole õrna aimugi." (Lk 69)

Pean tunnistama, et lugesin "Ajaloo ilu" eelmisel kevadel ja too hetk see mulle koheselt erilist muljet ei jätnudki. Ent midagi sellest ilust on minusse püsima jäänud ja juuri ajama hakanud ning nüüd on vist vili küps, et pidin uuesti kätte võtma ja üle lugema...Siis siirdusin raamatupoodi ja varem raamatukogust laenatud raamatust sai püsieksponaat mu raamaturiiulil.

Jaan Kross "Paigallend"

See kuulus Ullo Paeranna romaan siis mul ka läbi loetud. Ja saan täitsa aru, miks see nii jõuliselt eesti kirjanduskaanonisse kuulub. Ulrich Berends, kes hiljem muudab oma nime eestipäraseks Ullo Paerannaks, on kõigi oma elu keerdkäikudega justkui Eesti ajaloo sümboliks. Esiteks tema tihe seos esimese vabariigi aegsete valitsusametnikega, mis igale ajaloohuvilisele põnevat lugemist peaksid pakkuma; teiseks saab Ullo kõikide potensiaalide, suure andekuse sümboliks, mis realiseerimata jääb, aastakümneid pesumajas ja kohvrivabrikus üksluiset tööd tehes end elatama peab. Mis kõik oleks võinud olla, ohkab lugeja... Ent Kross ise hoidub pea igasugusest paatosest, laskmata mina-tegelasel Jaak Sirklil isegi selgitada, miks ta Ullo lugu sellise hoolikusega üles tähendab.

Ainult lõpus jääb kõlama karm etteheide Ullo isale, mis laieneb justkui täismehes ikka veel elava väikese poisi karjeks Suurbritannia ja USA juhtidele:
"Mina ei tõmmanud eesriiet meie vahele. Ja muuseas pole see üldsegi eesriie, vaid on müür. Ignoreeringu müür. Mina ei ehitanud müüri -- [...] teie siin ehitasite müüri ja jätsite meid külmavereliselt teisele poole maha! Minu, ema, meid kõiki --"
Ta tõstab roosakad päkad tõrjuvalt õhku:
"Kulla noormees -- mitte meie. Vaid Euroopa ajalugu! Maailma ajalugu!"
Mina ütlesin: "Ärge pugege ajaloo selja taha! Mitte ajalugu, vaid teie ise! Teie eneste armetud ärid! Teie eneste reeturlikud suhted! [...]"
(Lk 375)

Loe ka Juhani Salokannel'i arutlust 2008.a "Keeles ja kirjanduses"
http://keeljakirjandus.eki.ee/Salokannel.pdf

Karl Ristikivi "Rohtaed"

"Rohtaia" näol on tegu Juulius Kilimiti kujunemise looga. Nooruspõlve unelmad ja paljulubavad anded jäävad viletsate olude tõttu soiku. Vanemate surm, onu kasuahnus ning noorelt abiellumine viivad selleni, et Juulius kooli lõpetamise asemel hoopis koduõpetajana tööle hakkab. Nii jäävad unistused ainult unistusteks. Esimene laps hukkub sünnitusel ning Emmi, Juuliuse naine, enam lapsi ei saa. See tundub olevat kandvaks sümboliks läbi romaani - unelmad, mis jäävad rahuldamata, frigiidsus, päris enda laste asendamine kasulastega, enda unistuste asendamine asendusunistustega, mahavaikitud armastused, saavutamata unelmad... Sellegipoolest jäävad romaani järelkajana kõlama lootusrikkad noodid. Rohtaia eest hoolitsetakse edasi.

"Minu suur töö on kool, ei midagi muud. Olen kõik ära jaganud, mis mul oli, millest peaksin veel oma suure töö tegema? Mis muud kui jagan ka selle vähese, mis veel on jäänud. Ja usu, Emmi, nii on õigem. Nooruses olin egoist, tahtsin teha jumal teab mis, arvasin, et kõik teiste heaks. Vale puha, ainult enese heaks tahtsingi teha. Nüüd aga usun, et olen oma teenimise sel moel paremini teeninud. Ja lõpuks tuleb see ikkagi kõik mulle tagasi. /.../" (Lk 309)

Asta Põldmäe "Kirjad pääsukestele"

Sattusin raamatu peale tänu Veidemanni "101 eesti kirjandusteost" lehitsemisele. Põldmäe jäi silma kui üks väheseid kirjanikke, kellest ma isegi kuulnud polnud. Hakkas piinlik ja tekkis huvi.

Põldmäe "Kirjad pääsukestele" on proosapoeesia. Eepiline, eleegiline "epistolaareleegia" nagu väidab ka teose alapealkiri. Tavalugejale ehk keeruline aru saada - Põldmäe räägib läbi kujundite; pigem vihjab, kui ütleb otse. Minategelane kirjutab kirju pääsukestele, kokku saab neid 28 tükki. Kirjutab igatsusest, kodumaal kaugel olekust ja surmast pikal karmil retkel, rongisõitudest ja Peedul põrisevast "Družba" mootorsaest. Ja kõige kohal kumavad pääsukeste pruunid silmad.

Soovitan soojalt lugeda. Ja kahju on, et Põldmäe meie kirjandusmaastikul nii varju on jäänud.

"Mine tuppa - mõni maja on veel püsti! -, otsi üles vana peeglikild ja tunnista iseend. Kes see on, kes vaatab vastu sealt? Kas mitte keegi, kel ära kantud kolm sõda sajas aastas ja kaks oma riiki? Keelekaotus suu juures ja siiski keel suus. Mälurööv mäletada ja siiski meel peas. Löö tokk maasse - kas ta ei aja lehti? Mis annab talle väe - tõeluskriis tõesti... või tõlgitud seiklusromaan? Või midagi veel? Silmitse hoolega oma õuepealset, puuri kui mullateadlane. Sa seisad kompostihunnikul. Pane kõrvitsaseemned likku! Pane nad likku!" (Lk 100)

A.H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast"

Tammsaare klassikalist romaani läbib ettemääratus, isegi teatud fatalism. Kohtuvad  ülikooli poolelijätnud ning võlgades vaevlev noormees Oskar ja baltisaksa juurtega tütarlaps Erika ning järgneb vältimatu. Oskar oma "orjaverega" armub Erikasse, ning jalutuskäikudel eraldatud pargiosades langeb alatihti ta jalge ette, suudleb ta käsi ja kinnitab oma jäägitut armastust. Ka Erikal tekivad tunded. Ent peale selle, et noored omavahel ootusi-lootusi selgeks räägitud ei saa, on seal ka muud takistused - suur seisusevahe (mida justkui enam ei oleks aga siiski on), sugulased, töö- ja rahapuudus ning ühiskonnanormid. Nii leiabki romaan oma edasise käigu.

""...te armastate vanaisa rohkem kui mind," lõpetas Erika minu lause ja hakkas suure häälega nutma. See tuli minule nii ootamata, et ma kaotasin sootuks pea. Ma lihtsalt ei mõistnud, mis asi teda sel määral võis kurvastada. Ma ei osanud muud teha, kui aga tema käsi suudelda, mis olin kõnelemise ajal pikkamisi kinnastest vabastanud. Ja kui käte suudlemine ei suutnud tema nuttu vaigistada, langesin tema ette põlvili /.../" (lk 135).

Raamromaani jutustusvõte ning erinevad mõtisklused eestluse üle ja süžee keerdkäigud muudavad lugemise väga nauditavaks.

Mari Saat "Lasnamäe Lunastaja"

Natalja, keskealise lasnamäelanna ja tema tütre Sofia lugu on vaja rääkida ja selliseid lugusid võiks ja peaks eesti kirjanduses rohkemgi olema. Nataljal on olnud pikaajaline, ent tähtajalise lepinguga töö, mille ta kaotab kõige raskemal ajal - just siis, kui tütrele on hädasti vaja kallist ortodontilist sekkumist. Ka üür on vaja ära maksta, tütre nimel kuidagi edasi elada, ja nii võtabki ta vastu tööpakkumise, millega paar kuud tagasi mingi hinna eest nõustunud poleks.

"Eesti saated olid säärased natuke kurjad ja kiired, justkui oleks neis kogu aeg tahetud öelda, et kui hakkama ei saa, on oma asi; kui hakkama ei saa, kantakse sind maha... Aga soomlased rääkisid nii, nagu tahaksid nad sind rahustada, et pole viga, küll jõuame, võta asja rahulikult... Häda oli ainult selles, et need kaks keelt läksid segi ja kui Sofia käskis tal midagi eesti keeles vastata, tuli sest sageli üks segapuder /.../" (Lk 140)

Köitev süžee ja elutruud tegelased teevad natuke tasa ka ehk mitte kõige kõrgema esteetilisuse ning stilistilise kohmakuse, mis mind isiklikult eriti romaani algul häiris. Sotsiaalne kriitika kumab igal juhul romaanist tugevalt läbi, ilma liiga moraliseerivaks muutumata. Lunastus kui kandev motiiv on osavalt valitud ja päästab ka romaani.

Friedebert Tuglas "Felix Ormusson"

Raamromaan, kunstnikuromaan ja suvitusromaan. Tegevust praktiliselt ei toimu, meelde jääb eelkõige teose atmosfäär.
Felix Ormusson (ehk F. T., nagu selgub eessõnast) läheb sõbra juurde maakohta suvitama. Kõigepealt armub ta sõbra naisesse, kaunisse Helene'sse. Just, kui Helenel hakkavad tema vastu tunded tekkima, siis Felix muudab meelt ja armub Marioni, Helene nooremasse õesse, kes oli temast pikalt sisse võetud, ent on nüüd teda (teatud minevikufaktide ilmnemisel) põlgama hakanud. Felixi käitumine on predetermineeritud, ta ei saagi teisiti käituda, kui käitub.

"Sest kahtlemata o n olemas hingelik, mittekehalik armastus. Kui armastus oleks ainult kultiveeritud iha sugulise rahulduse järele, siis ei ärkaks abielus olevais, kelle ihad rahuldatud, enam iial traagilist aarmastust võõra mehe või võõra naise vastu.
Koguni seda tugevam, joovastavam ja tulemusrikkam on armastus, mida vähem selles keha kaasa räägib. Kui Dante oleks Beatricega abiellunud, poleks tulemuseks olnud Jumalik komöödia, vaid ainult pool tosinat väikesi gibelliine." (Lk 123, "Teosed" teine köide, Eesti Riiklik kirjastus 1957)

Mats Traat "Tants aurukatla ümber"

Lühike raamat, vaevaline lugemine - olen vast kokku juba neljandat kuud seda lugeda pusinud.Oli vaeva väärt küll. Aniluikede perekonna lugu läbi mitme põlvkonna on tõesti monumentaalne oma teemakäsitluses ja kaetavas ajalises raamis. Raskestiloetavaks muudabki romaani jutustava loo stseenilikkus, lõdvad seosed stseenide vahel, kasutatav murdekeel ja tihe süvamõttelisus. Seega omadused, mis kindlasti suurendavad teose kirjanduslikku väärtust.

"Jaanus jääb vait. Ta tahaks öelda midagi harjumatult õrna, südamest tulvavat ja ühtaegu suurejoonelist, aga ei oska, ei suuda ennast avaldada, ei tule sõnadega toime, kuigi usub veel sõna kõikevõitvat, kõikesuutvat ja kõikemääravat jõudu. Kuid sõnad on hajuvad ja kangekaelsed kui  varsad, ta ei suuda neid koguda, nad libisevad libedate angerjatena hämarusse. Ta ohkab vaevukuuldavalt, hingeõhuga, summutades seejärel oma ohke otsemaid köhaga, et tüdruk ei arvaks, nagu oleks ta tõepoolest ohanud." (lk 78)

Jaak Järv "Vallimäe neitsi"

alapealkirjaga "Algupärane romaan eesti minevikust". Kahtlus on, et olen sellest kusagil keskkooli lugemikus isegi põgusalt lugenud ja imestanud, et teda kohustuslikus kirjanduses ei olnud - ikkagi algupärane romaan ju.

Nüüd läbi lugedes olen pigem tänulik selle eest. Lugu on küll põnev lugeda (kuigi tänapäeva lugeja jaoks on puändid ehk ettenähtavad), ajalooline taust annab lisaväärtust ja filoloogitaustaga inimestel on kindlasti ka huvitav jälgida, kuidas erinevad sõnad eesti keeles viimase paarisaja aasta jooksul tähendust muutnud on. Samas loo kunstiline väärtus pole ehk kõige kõrgem ja paatoslik toon ning vaprad ja õilsad kannatavad kangelased ning kangelannad hakkavad mingi hetk närvidele käima. 

Ott Kilusk "Veidrikud ja võpatused"

Järjekordne delikatess meie raamatulettidelt. Kilusk on korraga melanhoolne ja elurõõmus, tema teos on täis nostalgiat nõukogude aja ja depressiivse ääremaa külaelu järele, samas on läbivaks jooneks ka teadlikkus süsteemi mittetoimimisest ning vabariigi tulekust. See konflikt teebki lugemise nii huvitavaks ja Kiluskist väga hea jutustaja.

"Selleks et kõndija peos hakkaks kõndimise ajal pöörlema kaks pajuvitsa, ei pidanud siin kandis olema eriliste võimetega inimene. Selles külas liikusid puuoksad igaühe käes, kes vähegi vaevusid neid pihku võtma. Need liikusid lausa puude küljes kasvades. Tegid õhus ringe ja õõtsusid edasi-tagasi nagu needuses vaevlevate haldjate kondised käed.

Inimesed olid aasta ringi unetud ning kondasid paneelmajade ja aiamaade vahel, sest maapõues kahisevad veesooned ei lasknud neil magada. Igavusest võeti siis kitsukestes köökides viina ja nuusiti, taskulambid põlemas, kuusehekkide all. Pohmelused olid kohutavad ning sestap ei põetudki neid päriselt välja, vaid lükati ikka ja jälle edasi. Ööd olid aga raskemeelsed, lausa hingemäärivalt mustad ja rõsked." (Lk 87-88)

Kohati häirivad teatud tahtlikud või mittetahtlikud mõttekordused (kõik asjad ulatuvad tegelastel alati "kubemeni") ning paar loogikaviga tegevustikus (koolimaja asus külakaardil haakristi tsentris, hiljem kolivad tegelased "koolimaja taha" "täpselt haakristi ülemise kriipsu alla" jne), muidu aga täielik lugemisnauding oma kergelt liikuva jutustajasule sügavuses.

Margus Tamm "Unesnõiduja"

Elame youtube'i- ja netikommentaariumi ajastul, kus enamus materjali on läbi töödeldav 30 sekundi kuni kolme minutiga. Selles suhtes käivad lühijuttude kogumikud trendi ja ajatunnetusega igati kaasas.  Vastupidiselt äsjaloetud Heinsaare lühijuttudele on Tamme "Unesnõiduja" täielik maiuspala. "Unesnõiduja" karikeerib inimeseks-olemise essentsi, tõsiseksjäänud näoga autor pilab nii ennast kui kõiki inimesi enda ümber. Äratundmisrõõmu peaks tundma iga lugeja. Kuigi tegu on justkui pea iseseisvate lühijuttudega, on olemas ka kerge seos lugude vahel, mõned tegelased korduvad, lood on ajaliselt järjestatud.

Eriti jäid meelde "Rahutused Tallinnas", "Auhindamatu" ja "Kõikide matuste ema".

Toon ära tsitaadi loost "Rahutused Tallinnas":
" Platnoid sõid saia. Mälusid aeglaselt ja mõtlikult. Nad olid enda kätte koondanud 15 pätsi saia. Mitte, et nad neid endale kuidagi vägivaldselt võtnud oleksid, lihtsalt eestlased olid alustanud näljastreiki. Õigimini oli see mingi eestlaslikult introvertne variant näljastreigist - häälekaid nõudmisi ei esitatud, valvureid streigi alustamisest ei teavitatud, lihtsalt nälgiti. Niimoodi vaikselt, soovimata teisi häirida või tõmmata endale liigset tähelepanu." (Lk 111-112)

Tamm sai "Unesnõiduja" eest Betti Alveri debüüdipreemia 2012.

Mehis Heinsaar "Ebatavaline ja ähvardav loodus"

Heinsaar on muhe lugemine, hea karikaturist, priitpärnalik absurdne koomiksilikkus käib kõigi kujutatud tegelastega kaasas. Seega Pärna karikatuurid raamatu juurde sobivad enamasti kui rusikas silmaauku. Samas ei saavuta Heinsaar minu jaoks pärnalikku sügavust, kogu lugemise ajal jääb kummitama mulje, et needsamad Heinsaare poolt kirja pandud lood ei küündi Pärna animatsioonideni. Seega mõnes mõttes töötavad Pärna karikatuurid ehk isegi raamatu vastu.

Pärast kolme-nelja lühijuttu hakkab Heinsaar lisaks tüütama, igas loos leiab ta küll uued kujundid ja puändid, ent samas ei ütle midagi uut. Lühijuttude kogumiku lõpus veel mõni kord mühatad, ent läbi loed pigem kohusetundest kui suurest pinevusest ja tahtmisest uusi lugusid või nende lahenemisi teada saada.

Nähtus omaette, ent pikas perspektiivis vist pigem hetkefenomen ning ajaviitekirjandus.

Peeter Helme "Varastatud aja lõpus"

Natuke süvenen ka varemloetud eesti kirjandusse. Peeter Helme "Varastatud aja lõpus" tundus raamatupoes kätte võttes äärmiselt huvitav lugemine, sellepärast raamatu ka muretsesin. Läbi sai kiiresti ning raamatu lõppedes jäi kummitama tunnetus, et tegemist oli pigem väga tugeva romaani visandiga kui valmisromaaniga. Kuulanud ära 1. novembril 2011. OP!'is ilmunud intervjuu, sai mulje ainult kinnitust. Minu jaoks jäi puudu sügavusest karakterites ning tegevustikus, pigem kokkuvõtva jutustuse kui kaasahaarava kirjeldusega romaan häirib kiire pinnapealsusega.

Väikse kibedusenoodiga hääles tundub mulle ka, et naisautorite puhul oleks sarnane romaan tembeldatud "ajaviitekirjanduseks", meesautorite puhul ollakse altimad nägema filosoofilist sügavust romaani taga. Ohjah. See selleks.

Üldkokkuvõttes ikkagi huvitav lugemine.