Janka Lee Leis "Vihmasaatjad"

Ma ei tea, millest sünnivad eelarvamused raamatute suhtes. Tihti paneme autori nimest, kaanekujundusest ja kuuldust kokku mingi pildi, mis lugemise järel võib risti vastupidiseks osutuda.

"Vihmasaatjad" on ilus raamat. Kui eelmise sajandi esimeses pooles ilmus ohtralt "maapoiss läheb linna" temaatikaga kirjandust, siis nüüd on tegu vastupidise looga - linnainimesed naasevad maale, tagasi juurte ja vanade väärtuste juurde. Leisi loodus- ning olmekirjeldused on ülimalt nauditavad lugeda, ta keeleseadmisoskus on väga hea. Ka karakterid ja dialoogid on ülimalt usutavad. "Vihmasaatjad" on ehk just monumentaalne oma lihtsuses, igapäevaelu kirjeldustes, ning ma usun, et selle romaani väärtus aina kasvab ajas. Peaaegu midagi halba nagu polekski ütelda, lugejana häiris ehk ainult lõpumotiiv, mis väga ootamatult sisse tuli ja rohkem küsimusi tekitas, kui terve romaani jooksul neid tekkinud oli.

Kokkuvõttes väga nauditav lugemine, inimlik ja südamlik romaan.

Janka Lee Leis võitis oma romaaniga 2010.a Tänapäeva romaanivõistluse.

Karl August Hindrey "Taaniel Tümmi tähelend"

Taaniel Tümm on sümpaatne tegelane. Ainult aasta saab ilma isata kasvanud poiss koolis käia, ent juba selle lühikese ajaga saab ta selgeks, et teda paeluvad numbrid. Veel enne kooliminekut lööb välja tema kauplemisanne. Ent siis sureb onunaine koos onupojaga ning Taanielil ja emal tuleb asuda Eesti teise otsa, et sugulane hädast välja aidata. Kaugel pole esimene korralik kaubatehing ning paari saatusepöörde järel on tee kaubandusimpeeriumi rajamiseks sama hästi kui avatud.

Kuidagi värskendav on lugeda maailmast, kus tüdrukutel oli üksainus ilus pearätt, mida igati hoiti, või lugu kauni lillega alustaldrikust, millest ainult üks kild lahti on ja mis on ühe väikese poisi suurim varandus. Tänapäevases asjadest üleküllastunud maailmas peaks selliseid lugusid rohkem jutustama ja väärtustama.

Hindrey kujutab hästi nii ajastule omaseid olusid (eriti nautisin koolistseene) kui ka erinevaid karaktereid. Miinuseks on romaani pooliklikkus, teises pooles mingi särts kaob, peatükid muutuvad novellilikuks ja Hindrey jätab palju tõotavaid liine katki.Kahju hakkab sellest andekast karakterist, kes raamatu esimeses pooles lugejale südame lähedale kasvas ja nüüd oma täit potensiaali välja elada ei saa.

Hindrey paistis enne "Taaniel Tümmi tähelennu" kirjutamist silma erinevate psühholoogiliste romaanidega, kus kujutas pigem kõrgklassi esindajaid, seega oli käesolev romaan kriitikutele üllatuseks. Kuigi "Taaniel Tümmi" ei liigitata Hindrey psühholoogiliste romaanide alla, on tegu minuarust siiski psühholoogilise romaaniga - detailselt on kujutatud tegelase siseelu ja käitumise motiive, samuti kasutab Hindrey vahepeal stream-of-consciousness-võtet.

"Siingi oli Tümmi Taan tähtis mees, sest ta oli hingehinnaga saanud väikese musta kummipalli Karli käest välja kaubelda: oli temale pidanud andma plekksulepeast tehtud püstoli ja tervenisti 12 haavlit veel juurde. Nüüd aga laskis ta mängida oma palliga, ja tal oli küll hirm, et löövad lõpuks katki, kuid siiski ka hea meel, et teda nii vajati. Ei, Taan ei lasknud ennast elus kõrvale litsuda, Taan seisis vallakoolis harkisjalu ning ajas kõhu ette, kui teised mängisid. Ise mängis ta vaid palli peremeest." (Lk 54)

Viivi Luik "Ajaloo ilu"

Mis tunne on elada totalitaarses režiimis? Nüüd, üle paarikümne aasta hiljem, kipub mälestus sellest hägustuma. Ja paljud meist olid liiga noored, et mäletada, või üldse mitte sündinud.

Luige "Ajaloo ilu" annab totalitaarses režiimis elamise tunnetust suurepäraselt edasi. Kõik on segane ja hägune; isegi peategelase kohta ei tea me tema nime ega tegelikult isegi sugu või seda, millega ta tegeleb... Ainult, et ta on tulnud Tallinnast Riiasse, et modelliks olla skulptorile, ning mõlemad noored on üksteisesse armunud. Leon, skulptor, läheb paariks päevaks Mosvkasse, et näha, kas ta saab tutvuste kaudu ära Nõukogude sõjaväest. Ning nimetu peategelane jääb korterisse, väljas ei käi, uudiseid ei kuula, sobrab ainult võõrastes kappides ja määrib oma selga kalli silmakreemiga.

Samas on teos just oma hägususes üllatavalt täpne, ehe ja aus. Salakeel, mida kasutab Lioni pere, tekitab erilist kõhedust ja pidetust. Kapinurgas passivad ja kulmukortsutavad inglid panevad vitsu soola, lugejas külmajudinaid tekitades. Kusagil allnaabri akna peal ragiseb raadio.

Kalev Keskküla on juhtinud tähelepanu sellele, kuidas „Ajaloo ilu“ hoolimata oma naivismist „aitas ometi kaotada eesti kirjanduse koduvillast süütust, tegi ta teadlikuks Kurjast“ ("Tema juhatas inglid sisse", „Vikerkaar“ 10/1996, lk 83). Ja edasi: „Viivi Luige lausete vahelt paistab elu enese õudus – eksistentsi pidetus ja ajaloo ülekohus. Sealt paistab inglite ja koletiste ühendatud väesalk moodsas euroopalikus mundris, kuid nende nägudelt vaatab vastu saatuse ükskõiksus.“ (Sealsamas, lk 85).

"Mõned teavad siiski rääkida, et Brodski ja Paul-Eeriku pärast veel vastu hambaid ei saa, aga mispuhul saab, seda ka ei tea. Kui seda teada saaks! Võib-olla saab vastu hambaid siis, kui on pahaaimamata antud suud Levile, kelle salajane pärisnimi on Lion?       

Oma täielikku võhiklikkust on ta varjanud nii nagu teisedki erilise, paljutähendava naeratuse ning juhuslikult meeldejäänud fraaside taha. On võtnud julgesti suhu sõnu, mille tegelikust tähendusest tal pole õrna aimugi." (Lk 69)

Pean tunnistama, et lugesin "Ajaloo ilu" eelmisel kevadel ja too hetk see mulle koheselt erilist muljet ei jätnudki. Ent midagi sellest ilust on minusse püsima jäänud ja juuri ajama hakanud ning nüüd on vist vili küps, et pidin uuesti kätte võtma ja üle lugema...Siis siirdusin raamatupoodi ja varem raamatukogust laenatud raamatust sai püsieksponaat mu raamaturiiulil.

Jaan Kross "Paigallend"

See kuulus Ullo Paeranna romaan siis mul ka läbi loetud. Ja saan täitsa aru, miks see nii jõuliselt eesti kirjanduskaanonisse kuulub. Ulrich Berends, kes hiljem muudab oma nime eestipäraseks Ullo Paerannaks, on kõigi oma elu keerdkäikudega justkui Eesti ajaloo sümboliks. Esiteks tema tihe seos esimese vabariigi aegsete valitsusametnikega, mis igale ajaloohuvilisele põnevat lugemist peaksid pakkuma; teiseks saab Ullo kõikide potensiaalide, suure andekuse sümboliks, mis realiseerimata jääb, aastakümneid pesumajas ja kohvrivabrikus üksluiset tööd tehes end elatama peab. Mis kõik oleks võinud olla, ohkab lugeja... Ent Kross ise hoidub pea igasugusest paatosest, laskmata mina-tegelasel Jaak Sirklil isegi selgitada, miks ta Ullo lugu sellise hoolikusega üles tähendab.

Ainult lõpus jääb kõlama karm etteheide Ullo isale, mis laieneb justkui täismehes ikka veel elava väikese poisi karjeks Suurbritannia ja USA juhtidele:
"Mina ei tõmmanud eesriiet meie vahele. Ja muuseas pole see üldsegi eesriie, vaid on müür. Ignoreeringu müür. Mina ei ehitanud müüri -- [...] teie siin ehitasite müüri ja jätsite meid külmavereliselt teisele poole maha! Minu, ema, meid kõiki --"
Ta tõstab roosakad päkad tõrjuvalt õhku:
"Kulla noormees -- mitte meie. Vaid Euroopa ajalugu! Maailma ajalugu!"
Mina ütlesin: "Ärge pugege ajaloo selja taha! Mitte ajalugu, vaid teie ise! Teie eneste armetud ärid! Teie eneste reeturlikud suhted! [...]"
(Lk 375)

Loe ka Juhani Salokannel'i arutlust 2008.a "Keeles ja kirjanduses"
http://keeljakirjandus.eki.ee/Salokannel.pdf

Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid"

Võrreldes "Puhastusega" on Oksaneni teostes toimunud märgatav areng. Kasvõi lausekonstruktsiooni või peatükkide pikkuses. 

Romaan räägib korraga kolme tegelase loo - Juuditi, Edgari ja Rolandi loo. Tegu on kolme väga erineva karakteriga, kes 40ndate lõpus ja 60ndate alguses keerulises ajaloovoolus ellu jääda üritavad. Kes jookseb lihtsalt võimumuutustega kaasa, kes üritab oma väärtustele ja kodumaale kindlaks jääda, kes armub ülepeakaela... Korralikult tehtud eeltöö muudab ka igapäevaelu detailid eestlase jaoks usutavamaks, kui need "Puhastuses" olid. Mulle tundub, et kuigi romaan selgitab n.ö euroopa lugejale eesti ajalugu, jääb teemakäsitluse ja probleemipüstituse poolest romaan eestlastele pigem võõra väljaspoolt sissevaateks.

Katkendit loe siit:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ainult-delfis-katkend-sofi-oksaneni-uuest-romaanist-kui-tuvid-kadusid-ehk-kuidas-seltsimees-parts-bandiitide-jalgi-ajas.d?id=65348538

Karl Ristikivi "Rohtaed"

"Rohtaia" näol on tegu Juulius Kilimiti kujunemise looga. Nooruspõlve unelmad ja paljulubavad anded jäävad viletsate olude tõttu soiku. Vanemate surm, onu kasuahnus ning noorelt abiellumine viivad selleni, et Juulius kooli lõpetamise asemel hoopis koduõpetajana tööle hakkab. Nii jäävad unistused ainult unistusteks. Esimene laps hukkub sünnitusel ning Emmi, Juuliuse naine, enam lapsi ei saa. See tundub olevat kandvaks sümboliks läbi romaani - unelmad, mis jäävad rahuldamata, frigiidsus, päris enda laste asendamine kasulastega, enda unistuste asendamine asendusunistustega, mahavaikitud armastused, saavutamata unelmad... Sellegipoolest jäävad romaani järelkajana kõlama lootusrikkad noodid. Rohtaia eest hoolitsetakse edasi.

"Minu suur töö on kool, ei midagi muud. Olen kõik ära jaganud, mis mul oli, millest peaksin veel oma suure töö tegema? Mis muud kui jagan ka selle vähese, mis veel on jäänud. Ja usu, Emmi, nii on õigem. Nooruses olin egoist, tahtsin teha jumal teab mis, arvasin, et kõik teiste heaks. Vale puha, ainult enese heaks tahtsingi teha. Nüüd aga usun, et olen oma teenimise sel moel paremini teeninud. Ja lõpuks tuleb see ikkagi kõik mulle tagasi. /.../" (Lk 309)

Asta Põldmäe "Kirjad pääsukestele"

Sattusin raamatu peale tänu Veidemanni "101 eesti kirjandusteost" lehitsemisele. Põldmäe jäi silma kui üks väheseid kirjanikke, kellest ma isegi kuulnud polnud. Hakkas piinlik ja tekkis huvi.

Põldmäe "Kirjad pääsukestele" on proosapoeesia. Eepiline, eleegiline "epistolaareleegia" nagu väidab ka teose alapealkiri. Tavalugejale ehk keeruline aru saada - Põldmäe räägib läbi kujundite; pigem vihjab, kui ütleb otse. Minategelane kirjutab kirju pääsukestele, kokku saab neid 28 tükki. Kirjutab igatsusest, kodumaal kaugel olekust ja surmast pikal karmil retkel, rongisõitudest ja Peedul põrisevast "Družba" mootorsaest. Ja kõige kohal kumavad pääsukeste pruunid silmad.

Soovitan soojalt lugeda. Ja kahju on, et Põldmäe meie kirjandusmaastikul nii varju on jäänud.

"Mine tuppa - mõni maja on veel püsti! -, otsi üles vana peeglikild ja tunnista iseend. Kes see on, kes vaatab vastu sealt? Kas mitte keegi, kel ära kantud kolm sõda sajas aastas ja kaks oma riiki? Keelekaotus suu juures ja siiski keel suus. Mälurööv mäletada ja siiski meel peas. Löö tokk maasse - kas ta ei aja lehti? Mis annab talle väe - tõeluskriis tõesti... või tõlgitud seiklusromaan? Või midagi veel? Silmitse hoolega oma õuepealset, puuri kui mullateadlane. Sa seisad kompostihunnikul. Pane kõrvitsaseemned likku! Pane nad likku!" (Lk 100)