Jaan Kross "Paigallend"

See kuulus Ullo Paeranna romaan siis mul ka läbi loetud. Ja saan täitsa aru, miks see nii jõuliselt eesti kirjanduskaanonisse kuulub. Ulrich Berends, kes hiljem muudab oma nime eestipäraseks Ullo Paerannaks, on kõigi oma elu keerdkäikudega justkui Eesti ajaloo sümboliks. Esiteks tema tihe seos esimese vabariigi aegsete valitsusametnikega, mis igale ajaloohuvilisele põnevat lugemist peaksid pakkuma; teiseks saab Ullo kõikide potensiaalide, suure andekuse sümboliks, mis realiseerimata jääb, aastakümneid pesumajas ja kohvrivabrikus üksluiset tööd tehes end elatama peab. Mis kõik oleks võinud olla, ohkab lugeja... Ent Kross ise hoidub pea igasugusest paatosest, laskmata mina-tegelasel Jaak Sirklil isegi selgitada, miks ta Ullo lugu sellise hoolikusega üles tähendab.

Ainult lõpus jääb kõlama karm etteheide Ullo isale, mis laieneb justkui täismehes ikka veel elava väikese poisi karjeks Suurbritannia ja USA juhtidele:
"Mina ei tõmmanud eesriiet meie vahele. Ja muuseas pole see üldsegi eesriie, vaid on müür. Ignoreeringu müür. Mina ei ehitanud müüri -- [...] teie siin ehitasite müüri ja jätsite meid külmavereliselt teisele poole maha! Minu, ema, meid kõiki --"
Ta tõstab roosakad päkad tõrjuvalt õhku:
"Kulla noormees -- mitte meie. Vaid Euroopa ajalugu! Maailma ajalugu!"
Mina ütlesin: "Ärge pugege ajaloo selja taha! Mitte ajalugu, vaid teie ise! Teie eneste armetud ärid! Teie eneste reeturlikud suhted! [...]"
(Lk 375)

Loe ka Juhani Salokannel'i arutlust 2008.a "Keeles ja kirjanduses"
http://keeljakirjandus.eki.ee/Salokannel.pdf