Friedebert Tuglas "Felix Ormusson"

Raamromaan, kunstnikuromaan ja suvitusromaan. Tegevust praktiliselt ei toimu, meelde jääb eelkõige teose atmosfäär.
Felix Ormusson (ehk F. T., nagu selgub eessõnast) läheb sõbra juurde maakohta suvitama. Kõigepealt armub ta sõbra naisesse, kaunisse Helene'sse. Just, kui Helenel hakkavad tema vastu tunded tekkima, siis Felix muudab meelt ja armub Marioni, Helene nooremasse õesse, kes oli temast pikalt sisse võetud, ent on nüüd teda (teatud minevikufaktide ilmnemisel) põlgama hakanud. Felixi käitumine on predetermineeritud, ta ei saagi teisiti käituda, kui käitub.

"Sest kahtlemata o n olemas hingelik, mittekehalik armastus. Kui armastus oleks ainult kultiveeritud iha sugulise rahulduse järele, siis ei ärkaks abielus olevais, kelle ihad rahuldatud, enam iial traagilist aarmastust võõra mehe või võõra naise vastu.
Koguni seda tugevam, joovastavam ja tulemusrikkam on armastus, mida vähem selles keha kaasa räägib. Kui Dante oleks Beatricega abiellunud, poleks tulemuseks olnud Jumalik komöödia, vaid ainult pool tosinat väikesi gibelliine." (Lk 123, "Teosed" teine köide, Eesti Riiklik kirjastus 1957)

Mats Traat "Tants aurukatla ümber"

Lühike raamat, vaevaline lugemine - olen vast kokku juba neljandat kuud seda lugeda pusinud.Oli vaeva väärt küll. Aniluikede perekonna lugu läbi mitme põlvkonna on tõesti monumentaalne oma teemakäsitluses ja kaetavas ajalises raamis. Raskestiloetavaks muudabki romaani jutustava loo stseenilikkus, lõdvad seosed stseenide vahel, kasutatav murdekeel ja tihe süvamõttelisus. Seega omadused, mis kindlasti suurendavad teose kirjanduslikku väärtust.

"Jaanus jääb vait. Ta tahaks öelda midagi harjumatult õrna, südamest tulvavat ja ühtaegu suurejoonelist, aga ei oska, ei suuda ennast avaldada, ei tule sõnadega toime, kuigi usub veel sõna kõikevõitvat, kõikesuutvat ja kõikemääravat jõudu. Kuid sõnad on hajuvad ja kangekaelsed kui  varsad, ta ei suuda neid koguda, nad libisevad libedate angerjatena hämarusse. Ta ohkab vaevukuuldavalt, hingeõhuga, summutades seejärel oma ohke otsemaid köhaga, et tüdruk ei arvaks, nagu oleks ta tõepoolest ohanud." (lk 78)