Hans Leberecht "Valgus Koordis"

Valgus jõuab Koorti koos nõukogude aja saabumisega. Lõpuks saavad aastaid näguripõlvi kannatanud vaesed sulased ka endale talukohad, mida harida, ning riik annab veel seemet ja väetist peale. Kahjuks aga pole vereimejaist kapitalistlid  külast kadunud ja ekspluateerivad nõrgemaid osapooli edasi. Korralikele nõukogude inimestele selline käitumine muidugi ei meeldi, ning küla aktiiv muutub järjest tugevamaks, kuni lõpuks vastasseis nii suureks muutub, et probleem pea iseenesest laheneb ja kapitalistid külast teadmata suunas lahkuvad.

Raamat räägib Paul Runge loo, kes on just üks neid näguripõlvi kannatanud suurtalu sulaseid, kes küll tutvuste puudumise tõttu ebaõiglaselt väiksema talukoha saab kui ta ära teeninud oleks, ent oma tööka naisega ning kogukonna abiga saadetakse seal toime suuri tegusid.

Ma ei taha küll kellelgi lugemiselamust rikkuda, kuid tuleb mainida, et jutustus lõpeb lootusrikkalt - esimene kolhoos Saaremaal on rajatud, kiiresti järgnevad ka koordilased. Nikita, küla lollike, on ära käinud kaugel Venemaa avarustes ning tutvunud külluslike kolhoosidega ja on nüüd saanud küla autoriteediks. Ussisood, suurt ohtlikku maalahmakat küla külje all, on asutud linnaliste abiga kuivendama; mehed pusivad generaatori kallal, et lõpuks saaks külasse elektri.

"Elu võis inimest talus hukutada igal viisil, igasugusel kujul: vihma ja põuaga, pakase ja kuumusega. Tuli hoida ennast eemale pankadest ja aktsiatest, "Lihaekspordi" hangeldajaist ja külapoodnik Kukest, seataudist ja ebakindlate turuhindade tujukusest. Sellepärast ta elaski ettevaatlikult; elama pidi kiirustamata, kuid tuli mõlemat silma hoolega lahti hoida, et kuskil pigisse ei jää...
Tõsi küll, hiljem, nõukogude võimu ajal, ei olnud tarvis karta panka ega aktsiaid, kuid talu jäi ikkagi taluks - tükikeseks minevikust oma ebakindlusega homse päeva suhtes..." (Lk 242-243)

Romaan ei saanud ilmumise aastal Stalini preemiat, seega saadeti žürii laiali ning valiti uus žürii, kes juba õige otsuse tegi.

Knut Hamsun "Nälg"

Nimetu peategelane käib mööda Kristiaaniat, praegust Oslot, ringi ja nälgib. Tema aated ei luba tal varastada, kerjata ega laenatud tekki panti panna ka siis, kui ta juba mitu päeva midagi hamba alla saanud pole.Ta käib mööda linna ringi, istub parkides ning kirjutab artikleid, mida käib ajalehtedele pakkumas. Ent valitud teemad on tihti nii spetsiifilised, et loodetud edu ei saabu.

Mõnikord siiski õnnestub mõni artikkel maha müüa, ja siis saab ta viis või kümme krooni, millest annab suurema osa kohe mõnele kerjusele ning tormab seejärel toidukohta biifsteeki sööma. Mis tal muidugi suure nälgimise tulemusena sees ei püsi.


Ainult tegevuse kirjeldusega ei anna romaani muidugi edasi anda. Kogu seda rusutud meeleolu, pea masohhistlikuna tunduvaid piinu, mida koleeriline peategelane läbi teeb. Küll ülimalt vaimne inimene, peab ta siiski ka oma keha eest hoolt kandma, ent seda unarusse jättes saavutab ta paradoksaalselt vaimuseisundi, mis võimaldab tal kirjutada ja keha orjamise jaoks raha teenida.

"Istusin seal pingil ja mõtisklesin kõige selle üle ja mu meel oli üsna kurb. Ma jälestasin iseennast; isegi mu käed tundusid mulle vastikud. See, kui lõdvad, sündsusetud mu käeseljad välja näevad, tegi mulle piina, tekitas minus meelekibedust; ma tundsin, kuidas mu kondiste sõrmede nägemine äratas minus viha, ma vihkasin kogu oma kõhetut keha ja külmavärinad käisid minust läbi, kui mõtlesin, et pean teda kandma, teda enese ümber tundma. Issand jumal, peaks sellele nüüd ometi lõpp tulema! Väga hea meeelega tahtsin ma surra." (Lk 109)