Maria küüditatakse 1949. a koos oma pojaga ning teiste kohalikega. Algul on olud rasked, ent töökus ja nutikus annavad eestlastele eelise, ning nii saabub juba paari aastaga kaugesse Siberi kolhoosi küllus ja rikkus. Eestlased sõidavad parimate traktoritega, nende karjatatavate lehmade-hobuste karv läigib kõige kaunimalt ja neil on kõige kõrgemad kartulid. Puudutatakse ka keerulisemaid teemasid, nt puudustkannatavaid peresid ja võimule peale kaebamisi. Enamus neist lugudest aga lõpevad õnnelikult - pealekaebamine pigem päästab inimesi kui hävitab neid ning puudustkannatajad hakkavad saama vaata et kolhoosi kõrgeimat palka.
Samas on lugu kirjutatud Kiige ema ja noorema venna elude põhjal, seega on küsimus põhjendatud, palju on lugejal õigus seda kritiseerida. Sellegipoolest tekib küsimus, kas Kiik oleks selle loo praegu või 10 aastat peale Vabariigi algust teistes toonides kirjutanud.
1978 a lõpetatud, ilmus teos alles 10 a hiljem, Kiik ise pidi selle jaoks kirjastuse "Kupar" loomises osalema, kui õigesti aru saan. Raamatus on tunda vahepealsuse hõngu - ei kuulu ta ei nõukogude aega (rääkides tabuteemast küüditamisest ja kolhoosi heaks tegutsevatest pealekaebajatest) ega ka eesti aega (kujutades küüditamist kohati kui vahvat reisi, mida ilma Suure Vennata ette poleks võetud).
"Kui rahva elus on keerise paik, siis tuleb ajaloo kõnts pinnale.
Kuidas see naljalause käibki - eestlasel on hale süda, tal on nukker näha, kui teisel inimesel hästi läheb." Lk 89
"Nooruke riik on samuti vähste kogemustega nagu noor inimene, temagi peaks targu talitama, kui kedagi hukka mõistma hakkab.
Kui riik ei austa vanainimesi, kuidas siis õpivad selles riigis elavad noored neid austama? Kui riigijuhid ise ükskord vanaks saavad ja nende kasvatatud noored kodanikud neid endid loopima hakkavad, saavad nad ehk mõndagi aru, mis vlaesti tegid, aga siis on nende jaoks juba hilja." Lk 108
No comments:
Post a Comment