Katrina Kalda "Jumalate aritmeetika"

Järjekordne romaan, mille keskmes on küüditamine – Kalda näitab, milline segadus tekib kahe perekonna ajaloos küüditamise tagajärjel. Raamatu peategelane Kadri Raud, kes on koos emaga Nõukogude Liidust Pariisi põgenenud, üritab tekkinud segapundart lahti harutada, ent enamuse jaoks on vanemad põlvkonnad endast kõik andnud, et keerulised teemad maha vaikitud saaks, ning nii mõnegi müsteeriumi õnnestunult hauda kaasa võtnud. Ent raamatut parafraseerides: ega meie, inimolendid, ei suudagi ju oma naeruväärsete rehkendustega lahendada jumalate võrrandeid.

Lugu on hästi jutustatud, valitud on mõjusad motiivid, näiteks vaid kiusust Eesti kliimas ellu jääv tamarisk. Väga meeldis ka vanaema Eda kuju kogu oma vastuolulisuses. Häirima jäävad vaid mõned lõpetamata motiivid, mis algul jutustes domineerivad, ent hiljem järjest vähem jutustaja tähelepanu pälvivad.

Mind isiklikult küll autori väliseesti taust lugemisel ei seganud – ehk eemaltpilk võimaldab ka asju selgemini näha ning sõnastada; samuti jäi kaugeks ohtralt toodud paralleel Sofi Oksaneniga.

Katharina Hagena "Õunaseemnete maitse"

Mind miskipärast tõsiselt häirib, et see teos on ilmunud Varraku ajaviiteromaani sarjas, kaanekujunduselt vastu vaatamas üles mukitud tänapäeva Eeva võrdkuju. Ehk seepärast, et see teos on üks mu lemmikuid, ja ma tunnen, et ta on paremat väärt. Hagena on loonud romaanimaailma, mis on korraga jutustusstiililt õrn ja jõuline, vaimukas ja nukker. Ma ei ole just tihti kohanud selliseid detailselt hingestatud olustikukirjeldusi, mis jäävad pikalt jälitama ning haaravad su endasse. Väga inspireeriv igas mõttes.

Hagena räägib ühe perekonna naiste loo, mis saab alguse Annast ja Berthast, kellest Anna hukkub noorena murtud südame ja kopsupõletiku tõttu. Bertha aga jääb ellu, et saada 3 tütart ja siis vaikselt kõike unustama hakata. Vana, hääbuva mäluga naise kujutamine on kirjanikul liigutavalt hästi õnnestunud. Vanaema matused päästavad Irises, peategelases, valla mälestuste voo, ning ta tunneb sundi äsja päritud vanaema majja jääda, kuni suurem selgus saabub. Sündmused arenevad oma teed ning lugeja ees rullub nende käigus lahti traagiline lugu.

"Kas Bertha oli ka koduigatsust tundnud? Bertha, kes ei olnud iialgi oma majast lahkunud. Et hooldekodu just nimelt koduks nimetati, oli alatus, mis igaveseks kindlustas sõnale "kodu" esimese koha "valede sõnade" nimekirjas. 

Kui Bertha oli kodust ära hooldekodusse viidud, ei teadnud ta enam kunagi, kus ta on. Ja siiski näis ta teadvat, kus ta ei olnud. Pidevalt pakkis ta asju kohvritesse, kottidesse, kilekottidesse, mantlitaskutesse. Ja igalt inimeselt, kes tema lähedusse sattus, olgu see hooldekodu õde või mõni kaaselanik, küsis ta, kas see võiks ta koju viia. Hooldekodu tegi Berthale haiget. (...)

Bertha unustas oma tütred üksteise järel. Esmalt vanima. Ta teadis küll veel tükk aega, et Christa kuulub perekonda, aga nimi ei öelnud talle midagi. Ta kutsus teda esmalt Ingaks, hiljem Harrietiks. Inga oli veel tükk aega Inga, siis sai ka temast Harriet. Harriet jäi väga kauaks Harrietiks, aga millalgi, palju hiljem, sai isegi Harrietist võõras. Kuid siis oli Bertha juba hooldekodus. 

"Just nagu kolme põrsakese jutus," ütles Rosmarie." Lk 118-119

Heino Kiik "Maria Siberimaal"

Maria küüditatakse 1949. a koos oma pojaga ning teiste kohalikega. Algul on olud rasked, ent töökus ja nutikus annavad eestlastele eelise, ning nii saabub juba paari aastaga kaugesse Siberi kolhoosi küllus ja rikkus. Eestlased sõidavad parimate traktoritega, nende karjatatavate lehmade-hobuste karv läigib kõige kaunimalt ja neil on kõige kõrgemad kartulid. Puudutatakse ka keerulisemaid teemasid, nt puudustkannatavaid peresid ja võimule peale kaebamisi. Enamus neist lugudest aga lõpevad õnnelikult - pealekaebamine pigem päästab inimesi kui hävitab neid ning puudustkannatajad hakkavad saama vaata et kolhoosi kõrgeimat palka. 

Samas on lugu kirjutatud Kiige ema ja noorema venna elude põhjal, seega on küsimus põhjendatud, palju on lugejal õigus seda kritiseerida. Sellegipoolest tekib küsimus, kas Kiik oleks selle loo praegu või 10 aastat peale Vabariigi algust teistes toonides kirjutanud.

1978 a lõpetatud, ilmus teos alles 10 a hiljem, Kiik ise pidi selle jaoks kirjastuse "Kupar" loomises osalema, kui õigesti aru saan. Raamatus on tunda vahepealsuse hõngu - ei kuulu ta ei nõukogude aega (rääkides tabuteemast küüditamisest ja kolhoosi heaks tegutsevatest pealekaebajatest) ega ka eesti aega (kujutades küüditamist kohati kui vahvat reisi, mida ilma Suure Vennata ette poleks võetud). 

"Kui rahva elus on keerise paik, siis tuleb ajaloo kõnts pinnale. 

Kuidas see naljalause käibki - eestlasel on hale süda, tal on nukker näha, kui teisel inimesel hästi läheb." Lk 89

"Nooruke riik on samuti vähste kogemustega nagu noor inimene, temagi peaks targu talitama, kui kedagi hukka mõistma hakkab.

Kui riik ei austa vanainimesi, kuidas siis õpivad selles riigis elavad noored neid austama? Kui riigijuhid ise ükskord vanaks saavad ja nende kasvatatud noored kodanikud neid endid loopima hakkavad, saavad nad ehk mõndagi aru, mis vlaesti tegid, aga siis on nende jaoks juba hilja." Lk 108

Loe teose ajaloost ka 15. mai 2009 EPL artiklist.

Ilmar Jaks "Eikellegi maal"

Kas eesti kirjandus võib tõesti ka SELLINE olla? Tagasihoidliku kaanekujunduse ja mulle isiklikult mitte midagi ülteva autorinime taga peitus täielik üllatus. Pagulaskirjaniku ja ühe vähese postmodernistina seisabki Jaks justkui teiste eesti autorite kõrval, ja tema kohta kasvõi arvustusi leida on suhteliselt raske. Ainus, kes asja põhjalikumalt ette võtnud on, tundubki olevat Jaan Undusk.

Kas post- postmodernismis on sama, kui post- posttraumaatilises häires? Jaksi lugedes, kui seda vastust ei leia, tekib vähemalt see küsimus küll. Hüplik jutustus, alternatiivsed tegevuskäigud ja sõnamängudesse klammerdumine annab vihjeid, kui mitte enamat. Samas pole see sugugi mitte ainus küsimus, mis lugejal tekib.

Jaksi omapärane stiil nõuab sisselugemist ja nii mõnegi jutustaja-lugeja vahelise kirjapanemata reegli unustamist, ent tulemus on seda väärt. Jaks räägib lugusid Siimonist, kes on samamoodi keerulisi teid pidi eelmise sajandi tormiliste sündmuste eest Rootsi pagenud nagu kirjanikki ning püüab nüüd seal kohaneda. Kord see õnnestub rohkem, kord vähem... 

"See, kes ei küürutanud, võis langeda varem. See, kes käitus ülemeelikult, võis saada ära kantud: vabaduse eest, isamaa eest, ideaalide eest. Kuid ka vastupidi; vastupidiselt igasugu seadustele kanti keegi ära, olgugi et kantu oli olnud ettevaatus ise. Eha jalutas miinivälja keskel nagu inglite valvatuna. Ei higi ega juurdlemine ei näinud kaitsevat surma eest, mis turkupjana vankrite vahel traavides elavatelt aeg-ajalt tribuuti nõudis. Varik varises kuulist, mis oli määratud Veermetsale, korsusse kaarte mängima jäänud kaaslasele, endale tunnimehe palganud sõdurile, kes pärast sedajuhtumit viit lehte lüües nagu palvuses viibis: korsus kaarte lüühes oli ta elu hoidnud, kaardilöömist jätkates pidi ta elu hoidma, võidust lõpuni. Asjalikult, suurema kärata, nagu aednik luusis surm piki rindejoont, aeg-ajalt hambaid mõne noore ja sileda kõri ümber lüües." (Lk 53, Kirjastuskooperatiiv "Õllu", 1991)

Katrin Kurmiste "Tuulekülv"

Žanri poolest ehk mitte niiväga ilukirjandus, kui ajalooline fiktsioon, autori poolt korralikult tehtud kodutööga... "Tuulekülv" algab juuniküüditamisega ning kätkeb oma tegevusse ka järgnevad aastad, metsavendade ja "punaste" võitlust. Romaan jälgib Maarja ja Endrik Tapperi elukäiku, kaasates ka palju teisi tegelasi, andes seega laia ülevaate tookordsest elust-olust.

Romaanilt oleks võinud midagi enamat oodata, kui must-valged tegelased, nii on näiteks "punaste" tegelaste motivatsiooniks kadedus, väiklus ja kättemaksuiha, mis paneb neid kurje tegusid tegema. Kuidagi klišeelikuks jääb romaani lähenemisnurk, rääkides sedasama metsavenna arhetüübi lugu ning küsides neidsamu "miks valitseb kurjus" küsimusi.

"Maarja vaatas neid kahte, kelle sünniaastad jäid kusagile eelmise sajandi teise poolde, ja tabas end mõttelt, et koosveedetud aastad olid kaks inimest nii tugevasti kokku köitnud, et neil piisas teineteisemõistmiseks vaid poolikust sõnast või pilgust. Kas nad ise ka taipasid, kui kadestamisväärselt õnnelikud nad olid, et neile oli üle maa vihisenud keeristormide kiuste antud aastaid teineteise kõrval elada ja üheskoos vanaks saada. Oskasid nad oma õnne eest saatusele tänulikud olla?" (Lk 213, Varrak 2011)

Hans Leberecht "Valgus Koordis"

Valgus jõuab Koorti koos nõukogude aja saabumisega. Lõpuks saavad aastaid näguripõlvi kannatanud vaesed sulased ka endale talukohad, mida harida, ning riik annab veel seemet ja väetist peale. Kahjuks aga pole vereimejaist kapitalistlid  külast kadunud ja ekspluateerivad nõrgemaid osapooli edasi. Korralikele nõukogude inimestele selline käitumine muidugi ei meeldi, ning küla aktiiv muutub järjest tugevamaks, kuni lõpuks vastasseis nii suureks muutub, et probleem pea iseenesest laheneb ja kapitalistid külast teadmata suunas lahkuvad.

Raamat räägib Paul Runge loo, kes on just üks neid näguripõlvi kannatanud suurtalu sulaseid, kes küll tutvuste puudumise tõttu ebaõiglaselt väiksema talukoha saab kui ta ära teeninud oleks, ent oma tööka naisega ning kogukonna abiga saadetakse seal toime suuri tegusid.

Ma ei taha küll kellelgi lugemiselamust rikkuda, kuid tuleb mainida, et jutustus lõpeb lootusrikkalt - esimene kolhoos Saaremaal on rajatud, kiiresti järgnevad ka koordilased. Nikita, küla lollike, on ära käinud kaugel Venemaa avarustes ning tutvunud külluslike kolhoosidega ja on nüüd saanud küla autoriteediks. Ussisood, suurt ohtlikku maalahmakat küla külje all, on asutud linnaliste abiga kuivendama; mehed pusivad generaatori kallal, et lõpuks saaks külasse elektri.

"Elu võis inimest talus hukutada igal viisil, igasugusel kujul: vihma ja põuaga, pakase ja kuumusega. Tuli hoida ennast eemale pankadest ja aktsiatest, "Lihaekspordi" hangeldajaist ja külapoodnik Kukest, seataudist ja ebakindlate turuhindade tujukusest. Sellepärast ta elaski ettevaatlikult; elama pidi kiirustamata, kuid tuli mõlemat silma hoolega lahti hoida, et kuskil pigisse ei jää...
Tõsi küll, hiljem, nõukogude võimu ajal, ei olnud tarvis karta panka ega aktsiaid, kuid talu jäi ikkagi taluks - tükikeseks minevikust oma ebakindlusega homse päeva suhtes..." (Lk 242-243)

Romaan ei saanud ilmumise aastal Stalini preemiat, seega saadeti žürii laiali ning valiti uus žürii, kes juba õige otsuse tegi.

Knut Hamsun "Nälg"

Nimetu peategelane käib mööda Kristiaaniat, praegust Oslot, ringi ja nälgib. Tema aated ei luba tal varastada, kerjata ega laenatud tekki panti panna ka siis, kui ta juba mitu päeva midagi hamba alla saanud pole.Ta käib mööda linna ringi, istub parkides ning kirjutab artikleid, mida käib ajalehtedele pakkumas. Ent valitud teemad on tihti nii spetsiifilised, et loodetud edu ei saabu.

Mõnikord siiski õnnestub mõni artikkel maha müüa, ja siis saab ta viis või kümme krooni, millest annab suurema osa kohe mõnele kerjusele ning tormab seejärel toidukohta biifsteeki sööma. Mis tal muidugi suure nälgimise tulemusena sees ei püsi.


Ainult tegevuse kirjeldusega ei anna romaani muidugi edasi anda. Kogu seda rusutud meeleolu, pea masohhistlikuna tunduvaid piinu, mida koleeriline peategelane läbi teeb. Küll ülimalt vaimne inimene, peab ta siiski ka oma keha eest hoolt kandma, ent seda unarusse jättes saavutab ta paradoksaalselt vaimuseisundi, mis võimaldab tal kirjutada ja keha orjamise jaoks raha teenida.

"Istusin seal pingil ja mõtisklesin kõige selle üle ja mu meel oli üsna kurb. Ma jälestasin iseennast; isegi mu käed tundusid mulle vastikud. See, kui lõdvad, sündsusetud mu käeseljad välja näevad, tegi mulle piina, tekitas minus meelekibedust; ma tundsin, kuidas mu kondiste sõrmede nägemine äratas minus viha, ma vihkasin kogu oma kõhetut keha ja külmavärinad käisid minust läbi, kui mõtlesin, et pean teda kandma, teda enese ümber tundma. Issand jumal, peaks sellele nüüd ometi lõpp tulema! Väga hea meeelega tahtsin ma surra." (Lk 109)