Knut Hamsun "Nälg"

Nimetu peategelane käib mööda Kristiaaniat, praegust Oslot, ringi ja nälgib. Tema aated ei luba tal varastada, kerjata ega laenatud tekki panti panna ka siis, kui ta juba mitu päeva midagi hamba alla saanud pole.Ta käib mööda linna ringi, istub parkides ning kirjutab artikleid, mida käib ajalehtedele pakkumas. Ent valitud teemad on tihti nii spetsiifilised, et loodetud edu ei saabu.

Mõnikord siiski õnnestub mõni artikkel maha müüa, ja siis saab ta viis või kümme krooni, millest annab suurema osa kohe mõnele kerjusele ning tormab seejärel toidukohta biifsteeki sööma. Mis tal muidugi suure nälgimise tulemusena sees ei püsi.


Ainult tegevuse kirjeldusega ei anna romaani muidugi edasi anda. Kogu seda rusutud meeleolu, pea masohhistlikuna tunduvaid piinu, mida koleeriline peategelane läbi teeb. Küll ülimalt vaimne inimene, peab ta siiski ka oma keha eest hoolt kandma, ent seda unarusse jättes saavutab ta paradoksaalselt vaimuseisundi, mis võimaldab tal kirjutada ja keha orjamise jaoks raha teenida.

"Istusin seal pingil ja mõtisklesin kõige selle üle ja mu meel oli üsna kurb. Ma jälestasin iseennast; isegi mu käed tundusid mulle vastikud. See, kui lõdvad, sündsusetud mu käeseljad välja näevad, tegi mulle piina, tekitas minus meelekibedust; ma tundsin, kuidas mu kondiste sõrmede nägemine äratas minus viha, ma vihkasin kogu oma kõhetut keha ja külmavärinad käisid minust läbi, kui mõtlesin, et pean teda kandma, teda enese ümber tundma. Issand jumal, peaks sellele nüüd ometi lõpp tulema! Väga hea meeelega tahtsin ma surra." (Lk 109)