Karl August Hindrey "Taaniel Tümmi tähelend"

Taaniel Tümm on sümpaatne tegelane. Ainult aasta saab ilma isata kasvanud poiss koolis käia, ent juba selle lühikese ajaga saab ta selgeks, et teda paeluvad numbrid. Veel enne kooliminekut lööb välja tema kauplemisanne. Ent siis sureb onunaine koos onupojaga ning Taanielil ja emal tuleb asuda Eesti teise otsa, et sugulane hädast välja aidata. Kaugel pole esimene korralik kaubatehing ning paari saatusepöörde järel on tee kaubandusimpeeriumi rajamiseks sama hästi kui avatud.

Kuidagi värskendav on lugeda maailmast, kus tüdrukutel oli üksainus ilus pearätt, mida igati hoiti, või lugu kauni lillega alustaldrikust, millest ainult üks kild lahti on ja mis on ühe väikese poisi suurim varandus. Tänapäevases asjadest üleküllastunud maailmas peaks selliseid lugusid rohkem jutustama ja väärtustama.

Hindrey kujutab hästi nii ajastule omaseid olusid (eriti nautisin koolistseene) kui ka erinevaid karaktereid. Miinuseks on romaani pooliklikkus, teises pooles mingi särts kaob, peatükid muutuvad novellilikuks ja Hindrey jätab palju tõotavaid liine katki.Kahju hakkab sellest andekast karakterist, kes raamatu esimeses pooles lugejale südame lähedale kasvas ja nüüd oma täit potensiaali välja elada ei saa.

Hindrey paistis enne "Taaniel Tümmi tähelennu" kirjutamist silma erinevate psühholoogiliste romaanidega, kus kujutas pigem kõrgklassi esindajaid, seega oli käesolev romaan kriitikutele üllatuseks. Kuigi "Taaniel Tümmi" ei liigitata Hindrey psühholoogiliste romaanide alla, on tegu minuarust siiski psühholoogilise romaaniga - detailselt on kujutatud tegelase siseelu ja käitumise motiive, samuti kasutab Hindrey vahepeal stream-of-consciousness-võtet.

"Siingi oli Tümmi Taan tähtis mees, sest ta oli hingehinnaga saanud väikese musta kummipalli Karli käest välja kaubelda: oli temale pidanud andma plekksulepeast tehtud püstoli ja tervenisti 12 haavlit veel juurde. Nüüd aga laskis ta mängida oma palliga, ja tal oli küll hirm, et löövad lõpuks katki, kuid siiski ka hea meel, et teda nii vajati. Ei, Taan ei lasknud ennast elus kõrvale litsuda, Taan seisis vallakoolis harkisjalu ning ajas kõhu ette, kui teised mängisid. Ise mängis ta vaid palli peremeest." (Lk 54)

Viivi Luik "Ajaloo ilu"

Mis tunne on elada totalitaarses režiimis? Nüüd, üle paarikümne aasta hiljem, kipub mälestus sellest hägustuma. Ja paljud meist olid liiga noored, et mäletada, või üldse mitte sündinud.

Luige "Ajaloo ilu" annab totalitaarses režiimis elamise tunnetust suurepäraselt edasi. Kõik on segane ja hägune; isegi peategelase kohta ei tea me tema nime ega tegelikult isegi sugu või seda, millega ta tegeleb... Ainult, et ta on tulnud Tallinnast Riiasse, et modelliks olla skulptorile, ning mõlemad noored on üksteisesse armunud. Leon, skulptor, läheb paariks päevaks Mosvkasse, et näha, kas ta saab tutvuste kaudu ära Nõukogude sõjaväest. Ning nimetu peategelane jääb korterisse, väljas ei käi, uudiseid ei kuula, sobrab ainult võõrastes kappides ja määrib oma selga kalli silmakreemiga.

Samas on teos just oma hägususes üllatavalt täpne, ehe ja aus. Salakeel, mida kasutab Lioni pere, tekitab erilist kõhedust ja pidetust. Kapinurgas passivad ja kulmukortsutavad inglid panevad vitsu soola, lugejas külmajudinaid tekitades. Kusagil allnaabri akna peal ragiseb raadio.

Kalev Keskküla on juhtinud tähelepanu sellele, kuidas „Ajaloo ilu“ hoolimata oma naivismist „aitas ometi kaotada eesti kirjanduse koduvillast süütust, tegi ta teadlikuks Kurjast“ ("Tema juhatas inglid sisse", „Vikerkaar“ 10/1996, lk 83). Ja edasi: „Viivi Luige lausete vahelt paistab elu enese õudus – eksistentsi pidetus ja ajaloo ülekohus. Sealt paistab inglite ja koletiste ühendatud väesalk moodsas euroopalikus mundris, kuid nende nägudelt vaatab vastu saatuse ükskõiksus.“ (Sealsamas, lk 85).

"Mõned teavad siiski rääkida, et Brodski ja Paul-Eeriku pärast veel vastu hambaid ei saa, aga mispuhul saab, seda ka ei tea. Kui seda teada saaks! Võib-olla saab vastu hambaid siis, kui on pahaaimamata antud suud Levile, kelle salajane pärisnimi on Lion?       

Oma täielikku võhiklikkust on ta varjanud nii nagu teisedki erilise, paljutähendava naeratuse ning juhuslikult meeldejäänud fraaside taha. On võtnud julgesti suhu sõnu, mille tegelikust tähendusest tal pole õrna aimugi." (Lk 69)

Pean tunnistama, et lugesin "Ajaloo ilu" eelmisel kevadel ja too hetk see mulle koheselt erilist muljet ei jätnudki. Ent midagi sellest ilust on minusse püsima jäänud ja juuri ajama hakanud ning nüüd on vist vili küps, et pidin uuesti kätte võtma ja üle lugema...Siis siirdusin raamatupoodi ja varem raamatukogust laenatud raamatust sai püsieksponaat mu raamaturiiulil.