Karl August Hindrey "Taaniel Tümmi tähelend"

Taaniel Tümm on sümpaatne tegelane. Ainult aasta saab ilma isata kasvanud poiss koolis käia, ent juba selle lühikese ajaga saab ta selgeks, et teda paeluvad numbrid. Veel enne kooliminekut lööb välja tema kauplemisanne. Ent siis sureb onunaine koos onupojaga ning Taanielil ja emal tuleb asuda Eesti teise otsa, et sugulane hädast välja aidata. Kaugel pole esimene korralik kaubatehing ning paari saatusepöörde järel on tee kaubandusimpeeriumi rajamiseks sama hästi kui avatud.

Kuidagi värskendav on lugeda maailmast, kus tüdrukutel oli üksainus ilus pearätt, mida igati hoiti, või lugu kauni lillega alustaldrikust, millest ainult üks kild lahti on ja mis on ühe väikese poisi suurim varandus. Tänapäevases asjadest üleküllastunud maailmas peaks selliseid lugusid rohkem jutustama ja väärtustama.

Hindrey kujutab hästi nii ajastule omaseid olusid (eriti nautisin koolistseene) kui ka erinevaid karaktereid. Miinuseks on romaani pooliklikkus, teises pooles mingi särts kaob, peatükid muutuvad novellilikuks ja Hindrey jätab palju tõotavaid liine katki.Kahju hakkab sellest andekast karakterist, kes raamatu esimeses pooles lugejale südame lähedale kasvas ja nüüd oma täit potensiaali välja elada ei saa.

Hindrey paistis enne "Taaniel Tümmi tähelennu" kirjutamist silma erinevate psühholoogiliste romaanidega, kus kujutas pigem kõrgklassi esindajaid, seega oli käesolev romaan kriitikutele üllatuseks. Kuigi "Taaniel Tümmi" ei liigitata Hindrey psühholoogiliste romaanide alla, on tegu minuarust siiski psühholoogilise romaaniga - detailselt on kujutatud tegelase siseelu ja käitumise motiive, samuti kasutab Hindrey vahepeal stream-of-consciousness-võtet.

"Siingi oli Tümmi Taan tähtis mees, sest ta oli hingehinnaga saanud väikese musta kummipalli Karli käest välja kaubelda: oli temale pidanud andma plekksulepeast tehtud püstoli ja tervenisti 12 haavlit veel juurde. Nüüd aga laskis ta mängida oma palliga, ja tal oli küll hirm, et löövad lõpuks katki, kuid siiski ka hea meel, et teda nii vajati. Ei, Taan ei lasknud ennast elus kõrvale litsuda, Taan seisis vallakoolis harkisjalu ning ajas kõhu ette, kui teised mängisid. Ise mängis ta vaid palli peremeest." (Lk 54)