Katharina Hagena "Õunaseemnete maitse"

Mind miskipärast tõsiselt häirib, et see teos on ilmunud Varraku ajaviiteromaani sarjas, kaanekujunduselt vastu vaatamas üles mukitud tänapäeva Eeva võrdkuju. Ehk seepärast, et see teos on üks mu lemmikuid, ja ma tunnen, et ta on paremat väärt. Hagena on loonud romaanimaailma, mis on korraga jutustusstiililt õrn ja jõuline, vaimukas ja nukker. Ma ei ole just tihti kohanud selliseid detailselt hingestatud olustikukirjeldusi, mis jäävad pikalt jälitama ning haaravad su endasse. Väga inspireeriv igas mõttes.

Hagena räägib ühe perekonna naiste loo, mis saab alguse Annast ja Berthast, kellest Anna hukkub noorena murtud südame ja kopsupõletiku tõttu. Bertha aga jääb ellu, et saada 3 tütart ja siis vaikselt kõike unustama hakata. Vana, hääbuva mäluga naise kujutamine on kirjanikul liigutavalt hästi õnnestunud. Vanaema matused päästavad Irises, peategelases, valla mälestuste voo, ning ta tunneb sundi äsja päritud vanaema majja jääda, kuni suurem selgus saabub. Sündmused arenevad oma teed ning lugeja ees rullub nende käigus lahti traagiline lugu.

"Kas Bertha oli ka koduigatsust tundnud? Bertha, kes ei olnud iialgi oma majast lahkunud. Et hooldekodu just nimelt koduks nimetati, oli alatus, mis igaveseks kindlustas sõnale "kodu" esimese koha "valede sõnade" nimekirjas. 

Kui Bertha oli kodust ära hooldekodusse viidud, ei teadnud ta enam kunagi, kus ta on. Ja siiski näis ta teadvat, kus ta ei olnud. Pidevalt pakkis ta asju kohvritesse, kottidesse, kilekottidesse, mantlitaskutesse. Ja igalt inimeselt, kes tema lähedusse sattus, olgu see hooldekodu õde või mõni kaaselanik, küsis ta, kas see võiks ta koju viia. Hooldekodu tegi Berthale haiget. (...)

Bertha unustas oma tütred üksteise järel. Esmalt vanima. Ta teadis küll veel tükk aega, et Christa kuulub perekonda, aga nimi ei öelnud talle midagi. Ta kutsus teda esmalt Ingaks, hiljem Harrietiks. Inga oli veel tükk aega Inga, siis sai ka temast Harriet. Harriet jäi väga kauaks Harrietiks, aga millalgi, palju hiljem, sai isegi Harrietist võõras. Kuid siis oli Bertha juba hooldekodus. 

"Just nagu kolme põrsakese jutus," ütles Rosmarie." Lk 118-119

Heino Kiik "Maria Siberimaal"

Maria küüditatakse 1949. a koos oma pojaga ning teiste kohalikega. Algul on olud rasked, ent töökus ja nutikus annavad eestlastele eelise, ning nii saabub juba paari aastaga kaugesse Siberi kolhoosi küllus ja rikkus. Eestlased sõidavad parimate traktoritega, nende karjatatavate lehmade-hobuste karv läigib kõige kaunimalt ja neil on kõige kõrgemad kartulid. Puudutatakse ka keerulisemaid teemasid, nt puudustkannatavaid peresid ja võimule peale kaebamisi. Enamus neist lugudest aga lõpevad õnnelikult - pealekaebamine pigem päästab inimesi kui hävitab neid ning puudustkannatajad hakkavad saama vaata et kolhoosi kõrgeimat palka. 

Samas on lugu kirjutatud Kiige ema ja noorema venna elude põhjal, seega on küsimus põhjendatud, palju on lugejal õigus seda kritiseerida. Sellegipoolest tekib küsimus, kas Kiik oleks selle loo praegu või 10 aastat peale Vabariigi algust teistes toonides kirjutanud.

1978 a lõpetatud, ilmus teos alles 10 a hiljem, Kiik ise pidi selle jaoks kirjastuse "Kupar" loomises osalema, kui õigesti aru saan. Raamatus on tunda vahepealsuse hõngu - ei kuulu ta ei nõukogude aega (rääkides tabuteemast küüditamisest ja kolhoosi heaks tegutsevatest pealekaebajatest) ega ka eesti aega (kujutades küüditamist kohati kui vahvat reisi, mida ilma Suure Vennata ette poleks võetud). 

"Kui rahva elus on keerise paik, siis tuleb ajaloo kõnts pinnale. 

Kuidas see naljalause käibki - eestlasel on hale süda, tal on nukker näha, kui teisel inimesel hästi läheb." Lk 89

"Nooruke riik on samuti vähste kogemustega nagu noor inimene, temagi peaks targu talitama, kui kedagi hukka mõistma hakkab.

Kui riik ei austa vanainimesi, kuidas siis õpivad selles riigis elavad noored neid austama? Kui riigijuhid ise ükskord vanaks saavad ja nende kasvatatud noored kodanikud neid endid loopima hakkavad, saavad nad ehk mõndagi aru, mis vlaesti tegid, aga siis on nende jaoks juba hilja." Lk 108

Loe teose ajaloost ka 15. mai 2009 EPL artiklist.