Katharina Hagena "Õunaseemnete maitse"

Mind miskipärast tõsiselt häirib, et see teos on ilmunud Varraku ajaviiteromaani sarjas, kaanekujunduselt vastu vaatamas üles mukitud tänapäeva Eeva võrdkuju. Ehk seepärast, et see teos on üks mu lemmikuid, ja ma tunnen, et ta on paremat väärt. Hagena on loonud romaanimaailma, mis on korraga jutustusstiililt õrn ja jõuline, vaimukas ja nukker. Ma ei ole just tihti kohanud selliseid detailselt hingestatud olustikukirjeldusi, mis jäävad pikalt jälitama ning haaravad su endasse. Väga inspireeriv igas mõttes.

Hagena räägib ühe perekonna naiste loo, mis saab alguse Annast ja Berthast, kellest Anna hukkub noorena murtud südame ja kopsupõletiku tõttu. Bertha aga jääb ellu, et saada 3 tütart ja siis vaikselt kõike unustama hakata. Vana, hääbuva mäluga naise kujutamine on kirjanikul liigutavalt hästi õnnestunud. Vanaema matused päästavad Irises, peategelases, valla mälestuste voo, ning ta tunneb sundi äsja päritud vanaema majja jääda, kuni suurem selgus saabub. Sündmused arenevad oma teed ning lugeja ees rullub nende käigus lahti traagiline lugu.

"Kas Bertha oli ka koduigatsust tundnud? Bertha, kes ei olnud iialgi oma majast lahkunud. Et hooldekodu just nimelt koduks nimetati, oli alatus, mis igaveseks kindlustas sõnale "kodu" esimese koha "valede sõnade" nimekirjas. 

Kui Bertha oli kodust ära hooldekodusse viidud, ei teadnud ta enam kunagi, kus ta on. Ja siiski näis ta teadvat, kus ta ei olnud. Pidevalt pakkis ta asju kohvritesse, kottidesse, kilekottidesse, mantlitaskutesse. Ja igalt inimeselt, kes tema lähedusse sattus, olgu see hooldekodu õde või mõni kaaselanik, küsis ta, kas see võiks ta koju viia. Hooldekodu tegi Berthale haiget. (...)

Bertha unustas oma tütred üksteise järel. Esmalt vanima. Ta teadis küll veel tükk aega, et Christa kuulub perekonda, aga nimi ei öelnud talle midagi. Ta kutsus teda esmalt Ingaks, hiljem Harrietiks. Inga oli veel tükk aega Inga, siis sai ka temast Harriet. Harriet jäi väga kauaks Harrietiks, aga millalgi, palju hiljem, sai isegi Harrietist võõras. Kuid siis oli Bertha juba hooldekodus. 

"Just nagu kolme põrsakese jutus," ütles Rosmarie." Lk 118-119