Viivi Luik "Ajaloo ilu"

Mis tunne on elada totalitaarses režiimis? Nüüd, üle paarikümne aasta hiljem, kipub mälestus sellest hägustuma. Ja paljud meist olid liiga noored, et mäletada, või üldse mitte sündinud.

Luige "Ajaloo ilu" annab totalitaarses režiimis elamise tunnetust suurepäraselt edasi. Kõik on segane ja hägune; isegi peategelase kohta ei tea me tema nime ega tegelikult isegi sugu või seda, millega ta tegeleb... Ainult, et ta on tulnud Tallinnast Riiasse, et modelliks olla skulptorile, ning mõlemad noored on üksteisesse armunud. Leon, skulptor, läheb paariks päevaks Mosvkasse, et näha, kas ta saab tutvuste kaudu ära Nõukogude sõjaväest. Ning nimetu peategelane jääb korterisse, väljas ei käi, uudiseid ei kuula, sobrab ainult võõrastes kappides ja määrib oma selga kalli silmakreemiga.

Samas on teos just oma hägususes üllatavalt täpne, ehe ja aus. Salakeel, mida kasutab Lioni pere, tekitab erilist kõhedust ja pidetust. Kapinurgas passivad ja kulmukortsutavad inglid panevad vitsu soola, lugejas külmajudinaid tekitades. Kusagil allnaabri akna peal ragiseb raadio.

Kalev Keskküla on juhtinud tähelepanu sellele, kuidas „Ajaloo ilu“ hoolimata oma naivismist „aitas ometi kaotada eesti kirjanduse koduvillast süütust, tegi ta teadlikuks Kurjast“ ("Tema juhatas inglid sisse", „Vikerkaar“ 10/1996, lk 83). Ja edasi: „Viivi Luige lausete vahelt paistab elu enese õudus – eksistentsi pidetus ja ajaloo ülekohus. Sealt paistab inglite ja koletiste ühendatud väesalk moodsas euroopalikus mundris, kuid nende nägudelt vaatab vastu saatuse ükskõiksus.“ (Sealsamas, lk 85).

"Mõned teavad siiski rääkida, et Brodski ja Paul-Eeriku pärast veel vastu hambaid ei saa, aga mispuhul saab, seda ka ei tea. Kui seda teada saaks! Võib-olla saab vastu hambaid siis, kui on pahaaimamata antud suud Levile, kelle salajane pärisnimi on Lion?       

Oma täielikku võhiklikkust on ta varjanud nii nagu teisedki erilise, paljutähendava naeratuse ning juhuslikult meeldejäänud fraaside taha. On võtnud julgesti suhu sõnu, mille tegelikust tähendusest tal pole õrna aimugi." (Lk 69)

Pean tunnistama, et lugesin "Ajaloo ilu" eelmisel kevadel ja too hetk see mulle koheselt erilist muljet ei jätnudki. Ent midagi sellest ilust on minusse püsima jäänud ja juuri ajama hakanud ning nüüd on vist vili küps, et pidin uuesti kätte võtma ja üle lugema...Siis siirdusin raamatupoodi ja varem raamatukogust laenatud raamatust sai püsieksponaat mu raamaturiiulil.