Jaan Kross "Paigallend"

See kuulus Ullo Paeranna romaan siis mul ka läbi loetud. Ja saan täitsa aru, miks see nii jõuliselt eesti kirjanduskaanonisse kuulub. Ulrich Berends, kes hiljem muudab oma nime eestipäraseks Ullo Paerannaks, on kõigi oma elu keerdkäikudega justkui Eesti ajaloo sümboliks. Esiteks tema tihe seos esimese vabariigi aegsete valitsusametnikega, mis igale ajaloohuvilisele põnevat lugemist peaksid pakkuma; teiseks saab Ullo kõikide potensiaalide, suure andekuse sümboliks, mis realiseerimata jääb, aastakümneid pesumajas ja kohvrivabrikus üksluiset tööd tehes end elatama peab. Mis kõik oleks võinud olla, ohkab lugeja... Ent Kross ise hoidub pea igasugusest paatosest, laskmata mina-tegelasel Jaak Sirklil isegi selgitada, miks ta Ullo lugu sellise hoolikusega üles tähendab.

Ainult lõpus jääb kõlama karm etteheide Ullo isale, mis laieneb justkui täismehes ikka veel elava väikese poisi karjeks Suurbritannia ja USA juhtidele:
"Mina ei tõmmanud eesriiet meie vahele. Ja muuseas pole see üldsegi eesriie, vaid on müür. Ignoreeringu müür. Mina ei ehitanud müüri -- [...] teie siin ehitasite müüri ja jätsite meid külmavereliselt teisele poole maha! Minu, ema, meid kõiki --"
Ta tõstab roosakad päkad tõrjuvalt õhku:
"Kulla noormees -- mitte meie. Vaid Euroopa ajalugu! Maailma ajalugu!"
Mina ütlesin: "Ärge pugege ajaloo selja taha! Mitte ajalugu, vaid teie ise! Teie eneste armetud ärid! Teie eneste reeturlikud suhted! [...]"
(Lk 375)

Loe ka Juhani Salokannel'i arutlust 2008.a "Keeles ja kirjanduses"
http://keeljakirjandus.eki.ee/Salokannel.pdf

Sofi Oksanen "Kui tuvid kadusid"

Võrreldes "Puhastusega" on Oksaneni teostes toimunud märgatav areng. Kasvõi lausekonstruktsiooni või peatükkide pikkuses. 

Romaan räägib korraga kolme tegelase loo - Juuditi, Edgari ja Rolandi loo. Tegu on kolme väga erineva karakteriga, kes 40ndate lõpus ja 60ndate alguses keerulises ajaloovoolus ellu jääda üritavad. Kes jookseb lihtsalt võimumuutustega kaasa, kes üritab oma väärtustele ja kodumaale kindlaks jääda, kes armub ülepeakaela... Korralikult tehtud eeltöö muudab ka igapäevaelu detailid eestlase jaoks usutavamaks, kui need "Puhastuses" olid. Mulle tundub, et kuigi romaan selgitab n.ö euroopa lugejale eesti ajalugu, jääb teemakäsitluse ja probleemipüstituse poolest romaan eestlastele pigem võõra väljaspoolt sissevaateks.

Katkendit loe siit:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ainult-delfis-katkend-sofi-oksaneni-uuest-romaanist-kui-tuvid-kadusid-ehk-kuidas-seltsimees-parts-bandiitide-jalgi-ajas.d?id=65348538

Karl Ristikivi "Rohtaed"

"Rohtaia" näol on tegu Juulius Kilimiti kujunemise looga. Nooruspõlve unelmad ja paljulubavad anded jäävad viletsate olude tõttu soiku. Vanemate surm, onu kasuahnus ning noorelt abiellumine viivad selleni, et Juulius kooli lõpetamise asemel hoopis koduõpetajana tööle hakkab. Nii jäävad unistused ainult unistusteks. Esimene laps hukkub sünnitusel ning Emmi, Juuliuse naine, enam lapsi ei saa. See tundub olevat kandvaks sümboliks läbi romaani - unelmad, mis jäävad rahuldamata, frigiidsus, päris enda laste asendamine kasulastega, enda unistuste asendamine asendusunistustega, mahavaikitud armastused, saavutamata unelmad... Sellegipoolest jäävad romaani järelkajana kõlama lootusrikkad noodid. Rohtaia eest hoolitsetakse edasi.

"Minu suur töö on kool, ei midagi muud. Olen kõik ära jaganud, mis mul oli, millest peaksin veel oma suure töö tegema? Mis muud kui jagan ka selle vähese, mis veel on jäänud. Ja usu, Emmi, nii on õigem. Nooruses olin egoist, tahtsin teha jumal teab mis, arvasin, et kõik teiste heaks. Vale puha, ainult enese heaks tahtsingi teha. Nüüd aga usun, et olen oma teenimise sel moel paremini teeninud. Ja lõpuks tuleb see ikkagi kõik mulle tagasi. /.../" (Lk 309)