"Rohtaia" näol on tegu Juulius Kilimiti kujunemise looga. Nooruspõlve unelmad ja paljulubavad anded jäävad viletsate olude tõttu soiku. Vanemate surm, onu kasuahnus ning noorelt abiellumine viivad selleni, et Juulius kooli lõpetamise asemel hoopis koduõpetajana tööle hakkab. Nii jäävad unistused ainult unistusteks. Esimene laps hukkub sünnitusel ning Emmi, Juuliuse naine, enam lapsi ei saa. See tundub olevat kandvaks sümboliks läbi romaani - unelmad, mis jäävad rahuldamata, frigiidsus, päris enda laste asendamine kasulastega, enda unistuste asendamine asendusunistustega, mahavaikitud armastused, saavutamata unelmad... Sellegipoolest jäävad romaani järelkajana kõlama lootusrikkad noodid. Rohtaia eest hoolitsetakse edasi.
"Minu suur töö on kool, ei midagi muud. Olen kõik ära jaganud, mis mul oli, millest peaksin veel oma suure töö tegema? Mis muud kui jagan ka selle vähese, mis veel on jäänud. Ja usu, Emmi, nii on õigem. Nooruses olin egoist, tahtsin teha jumal teab mis, arvasin, et kõik teiste heaks. Vale puha, ainult enese heaks tahtsingi teha. Nüüd aga usun, et olen oma teenimise sel moel paremini teeninud. Ja lõpuks tuleb see ikkagi kõik mulle tagasi. /.../" (Lk 309)
No comments:
Post a Comment