Asta Põldmäe "Kirjad pääsukestele"

Sattusin raamatu peale tänu Veidemanni "101 eesti kirjandusteost" lehitsemisele. Põldmäe jäi silma kui üks väheseid kirjanikke, kellest ma isegi kuulnud polnud. Hakkas piinlik ja tekkis huvi.

Põldmäe "Kirjad pääsukestele" on proosapoeesia. Eepiline, eleegiline "epistolaareleegia" nagu väidab ka teose alapealkiri. Tavalugejale ehk keeruline aru saada - Põldmäe räägib läbi kujundite; pigem vihjab, kui ütleb otse. Minategelane kirjutab kirju pääsukestele, kokku saab neid 28 tükki. Kirjutab igatsusest, kodumaal kaugel olekust ja surmast pikal karmil retkel, rongisõitudest ja Peedul põrisevast "Družba" mootorsaest. Ja kõige kohal kumavad pääsukeste pruunid silmad.

Soovitan soojalt lugeda. Ja kahju on, et Põldmäe meie kirjandusmaastikul nii varju on jäänud.

"Mine tuppa - mõni maja on veel püsti! -, otsi üles vana peeglikild ja tunnista iseend. Kes see on, kes vaatab vastu sealt? Kas mitte keegi, kel ära kantud kolm sõda sajas aastas ja kaks oma riiki? Keelekaotus suu juures ja siiski keel suus. Mälurööv mäletada ja siiski meel peas. Löö tokk maasse - kas ta ei aja lehti? Mis annab talle väe - tõeluskriis tõesti... või tõlgitud seiklusromaan? Või midagi veel? Silmitse hoolega oma õuepealset, puuri kui mullateadlane. Sa seisad kompostihunnikul. Pane kõrvitsaseemned likku! Pane nad likku!" (Lk 100)