Jaak Järv "Vallimäe neitsi"

alapealkirjaga "Algupärane romaan eesti minevikust". Kahtlus on, et olen sellest kusagil keskkooli lugemikus isegi põgusalt lugenud ja imestanud, et teda kohustuslikus kirjanduses ei olnud - ikkagi algupärane romaan ju.

Nüüd läbi lugedes olen pigem tänulik selle eest. Lugu on küll põnev lugeda (kuigi tänapäeva lugeja jaoks on puändid ehk ettenähtavad), ajalooline taust annab lisaväärtust ja filoloogitaustaga inimestel on kindlasti ka huvitav jälgida, kuidas erinevad sõnad eesti keeles viimase paarisaja aasta jooksul tähendust muutnud on. Samas loo kunstiline väärtus pole ehk kõige kõrgem ja paatoslik toon ning vaprad ja õilsad kannatavad kangelased ning kangelannad hakkavad mingi hetk närvidele käima. 

Ott Kilusk "Veidrikud ja võpatused"

Järjekordne delikatess meie raamatulettidelt. Kilusk on korraga melanhoolne ja elurõõmus, tema teos on täis nostalgiat nõukogude aja ja depressiivse ääremaa külaelu järele, samas on läbivaks jooneks ka teadlikkus süsteemi mittetoimimisest ning vabariigi tulekust. See konflikt teebki lugemise nii huvitavaks ja Kiluskist väga hea jutustaja.

"Selleks et kõndija peos hakkaks kõndimise ajal pöörlema kaks pajuvitsa, ei pidanud siin kandis olema eriliste võimetega inimene. Selles külas liikusid puuoksad igaühe käes, kes vähegi vaevusid neid pihku võtma. Need liikusid lausa puude küljes kasvades. Tegid õhus ringe ja õõtsusid edasi-tagasi nagu needuses vaevlevate haldjate kondised käed.

Inimesed olid aasta ringi unetud ning kondasid paneelmajade ja aiamaade vahel, sest maapõues kahisevad veesooned ei lasknud neil magada. Igavusest võeti siis kitsukestes köökides viina ja nuusiti, taskulambid põlemas, kuusehekkide all. Pohmelused olid kohutavad ning sestap ei põetudki neid päriselt välja, vaid lükati ikka ja jälle edasi. Ööd olid aga raskemeelsed, lausa hingemäärivalt mustad ja rõsked." (Lk 87-88)

Kohati häirivad teatud tahtlikud või mittetahtlikud mõttekordused (kõik asjad ulatuvad tegelastel alati "kubemeni") ning paar loogikaviga tegevustikus (koolimaja asus külakaardil haakristi tsentris, hiljem kolivad tegelased "koolimaja taha" "täpselt haakristi ülemise kriipsu alla" jne), muidu aga täielik lugemisnauding oma kergelt liikuva jutustajasule sügavuses.

Margus Tamm "Unesnõiduja"

Elame youtube'i- ja netikommentaariumi ajastul, kus enamus materjali on läbi töödeldav 30 sekundi kuni kolme minutiga. Selles suhtes käivad lühijuttude kogumikud trendi ja ajatunnetusega igati kaasas.  Vastupidiselt äsjaloetud Heinsaare lühijuttudele on Tamme "Unesnõiduja" täielik maiuspala. "Unesnõiduja" karikeerib inimeseks-olemise essentsi, tõsiseksjäänud näoga autor pilab nii ennast kui kõiki inimesi enda ümber. Äratundmisrõõmu peaks tundma iga lugeja. Kuigi tegu on justkui pea iseseisvate lühijuttudega, on olemas ka kerge seos lugude vahel, mõned tegelased korduvad, lood on ajaliselt järjestatud.

Eriti jäid meelde "Rahutused Tallinnas", "Auhindamatu" ja "Kõikide matuste ema".

Toon ära tsitaadi loost "Rahutused Tallinnas":
" Platnoid sõid saia. Mälusid aeglaselt ja mõtlikult. Nad olid enda kätte koondanud 15 pätsi saia. Mitte, et nad neid endale kuidagi vägivaldselt võtnud oleksid, lihtsalt eestlased olid alustanud näljastreiki. Õigimini oli see mingi eestlaslikult introvertne variant näljastreigist - häälekaid nõudmisi ei esitatud, valvureid streigi alustamisest ei teavitatud, lihtsalt nälgiti. Niimoodi vaikselt, soovimata teisi häirida või tõmmata endale liigset tähelepanu." (Lk 111-112)

Tamm sai "Unesnõiduja" eest Betti Alveri debüüdipreemia 2012.

Mehis Heinsaar "Ebatavaline ja ähvardav loodus"

Heinsaar on muhe lugemine, hea karikaturist, priitpärnalik absurdne koomiksilikkus käib kõigi kujutatud tegelastega kaasas. Seega Pärna karikatuurid raamatu juurde sobivad enamasti kui rusikas silmaauku. Samas ei saavuta Heinsaar minu jaoks pärnalikku sügavust, kogu lugemise ajal jääb kummitama mulje, et needsamad Heinsaare poolt kirja pandud lood ei küündi Pärna animatsioonideni. Seega mõnes mõttes töötavad Pärna karikatuurid ehk isegi raamatu vastu.

Pärast kolme-nelja lühijuttu hakkab Heinsaar lisaks tüütama, igas loos leiab ta küll uued kujundid ja puändid, ent samas ei ütle midagi uut. Lühijuttude kogumiku lõpus veel mõni kord mühatad, ent läbi loed pigem kohusetundest kui suurest pinevusest ja tahtmisest uusi lugusid või nende lahenemisi teada saada.

Nähtus omaette, ent pikas perspektiivis vist pigem hetkefenomen ning ajaviitekirjandus.