Asta Põldmäe "Kirjad pääsukestele"

Sattusin raamatu peale tänu Veidemanni "101 eesti kirjandusteost" lehitsemisele. Põldmäe jäi silma kui üks väheseid kirjanikke, kellest ma isegi kuulnud polnud. Hakkas piinlik ja tekkis huvi.

Põldmäe "Kirjad pääsukestele" on proosapoeesia. Eepiline, eleegiline "epistolaareleegia" nagu väidab ka teose alapealkiri. Tavalugejale ehk keeruline aru saada - Põldmäe räägib läbi kujundite; pigem vihjab, kui ütleb otse. Minategelane kirjutab kirju pääsukestele, kokku saab neid 28 tükki. Kirjutab igatsusest, kodumaal kaugel olekust ja surmast pikal karmil retkel, rongisõitudest ja Peedul põrisevast "Družba" mootorsaest. Ja kõige kohal kumavad pääsukeste pruunid silmad.

Soovitan soojalt lugeda. Ja kahju on, et Põldmäe meie kirjandusmaastikul nii varju on jäänud.

"Mine tuppa - mõni maja on veel püsti! -, otsi üles vana peeglikild ja tunnista iseend. Kes see on, kes vaatab vastu sealt? Kas mitte keegi, kel ära kantud kolm sõda sajas aastas ja kaks oma riiki? Keelekaotus suu juures ja siiski keel suus. Mälurööv mäletada ja siiski meel peas. Löö tokk maasse - kas ta ei aja lehti? Mis annab talle väe - tõeluskriis tõesti... või tõlgitud seiklusromaan? Või midagi veel? Silmitse hoolega oma õuepealset, puuri kui mullateadlane. Sa seisad kompostihunnikul. Pane kõrvitsaseemned likku! Pane nad likku!" (Lk 100)

Sofi Oksanen "Puhastus"

Mõtlesin pikalt, eelkõige tekkinud eelarvamuste pärast, et ma ei loe seda läbi. Kuni eelmine nädal taipasin, et ikka ei pääse sellest ja tuleb läbi lugeda. Isegi raamatukogus oli "Puhastus" imekombel olemas.

Oksanen on tõesti teinud tänuväärse töö ajalood valgustades ning inimesi teemadega tegelema pannes, millega on viimane aeg olnud tegelema hakata. Samuti kujutab ta tegelasi kohati psühholoogiliselt usaldusväärselt, räägib mitu üksteisesse põimunud põnevat lugu ja, kõige olulisem, tõstatab küsimusi eestlaste mineviku kohta.

Samas heidaks ette tekstist läbikumavat distantseeritust tegelastest ja teemast. Tegu on eelkõige ajaloo looks kirjutamisega, mingeid kõrgemaid kunstilisi taotlusi Oksanenil pole.

"Puhastus" räägib kahe naise loo. Pensioniikka jõudnud Aliide ning Vladivostokist pärit noor Zara kohtuvad veidratel asjaoludel 90ndate algul Lääne-Eesti väikeses külas. Neid korraga tõmbab ja tõukab teineteise poole, vastastikulise umbusu kadumiseks tuleb aga pikk tee maha käia. Romaani käigus saab selgeks, et sarnasusi ja kokkupuutepunkte on neil rohkem, kui esialgu aimata võiks.

Günter Grass "Katz und Maus"

See novell on mul öökapil lugemisjärge oodanud oma seitse aastat. Oma osa oli ka aimdusel, et kuigi "Plekktrummi" järg, ei küündi ta eales selle tasemeni. Ehk tegigi lugemispaus head, igal juhul nautisin iga lehekülge.

Pilenz, raamatu peategelane, ei räägi hoopiski endast. Ta räägib hiirekujulise aadamaõunaga klassikaaslasest nimega Joachim Mahlke. Mahlke ei paista teiste klassikaaslaste seast millegi poolest silma, kuni õpib ujuma - ja sukelduma. Algul peab ta veel anuma, et teised ta laevavrakkide juurde sukelduma kaasa võtaksid, ent pärast esimesi sukeldumisi pälvib ta poistegrupi imetluse. Edasi areneb lugu juba teise maailmasõja taustal omasoodu. Grassi müstilis-maagiline jutustusviis on kaasahaarav, pilav iroonia ja vahe sulg ei säästa midagi - oma osa saavad religioon, kooliharidus, kogu ühiskond.

"Kass ja hiir" on ilmunud eesti keeles Mati Sirkeli tõlkes 1988.a "Loomingu" raamatukogu sarjas.

Aravind Adiga "Valge tiiger"

Balram Halwai kirjutab kirju Hiina peaministrile. Neis pihib ta enda eduloo, räägib, millise hinnaga on ta pääsenud ääretust vaesusest, mis neelab endasse halastamatult kõik, kes südametunnistuse häält kuulavad. Romaan maalib pildi tänapäeva Indiast kui riigist, kus valitseb ikka veel kastisüsteem, kus valikud on ühiskonna poolt ette determineeritud ning kus raha eest võib osta kõike. Lummav ja eemaletõukav korraga, tegu on igal juhul romaaniga, mis jätab lugejasse sügava jälje.

"Delhi rikastel on talve üleelamiseks elektriradiaatorid ja gaasissoojendid, mõned põletavad isegi kaminas halge. Kui kodutud või teenrid nagu öövahid ja autojuhid, kes on sunnitud talvel väljas passima, tahavad sooja saada, siis põletavad nad seda, mis kätte juhtub. Üks paremaid tuleroogasid on tsellofaan - see, millesse pakitakse puu- ja köögivilja ning äriraamatuid /.../. Ainus häda, et see eritab põledes valget suitsu, mis ajab südame pahaks." (Lk 131-132).

"Valge tiiger" võitis 2008.a Bookeri raamatuauhinna, jätkates inglisekeelse india kirjanduse edulugu.

A.H. Tammsaare "Ma armastasin sakslast"

Tammsaare klassikalist romaani läbib ettemääratus, isegi teatud fatalism. Kohtuvad  ülikooli poolelijätnud ning võlgades vaevlev noormees Oskar ja baltisaksa juurtega tütarlaps Erika ning järgneb vältimatu. Oskar oma "orjaverega" armub Erikasse, ning jalutuskäikudel eraldatud pargiosades langeb alatihti ta jalge ette, suudleb ta käsi ja kinnitab oma jäägitut armastust. Ka Erikal tekivad tunded. Ent peale selle, et noored omavahel ootusi-lootusi selgeks räägitud ei saa, on seal ka muud takistused - suur seisusevahe (mida justkui enam ei oleks aga siiski on), sugulased, töö- ja rahapuudus ning ühiskonnanormid. Nii leiabki romaan oma edasise käigu.

""...te armastate vanaisa rohkem kui mind," lõpetas Erika minu lause ja hakkas suure häälega nutma. See tuli minule nii ootamata, et ma kaotasin sootuks pea. Ma lihtsalt ei mõistnud, mis asi teda sel määral võis kurvastada. Ma ei osanud muud teha, kui aga tema käsi suudelda, mis olin kõnelemise ajal pikkamisi kinnastest vabastanud. Ja kui käte suudlemine ei suutnud tema nuttu vaigistada, langesin tema ette põlvili /.../" (lk 135).

Raamromaani jutustusvõte ning erinevad mõtisklused eestluse üle ja süžee keerdkäigud muudavad lugemise väga nauditavaks.

Mari Saat "Lasnamäe Lunastaja"

Natalja, keskealise lasnamäelanna ja tema tütre Sofia lugu on vaja rääkida ja selliseid lugusid võiks ja peaks eesti kirjanduses rohkemgi olema. Nataljal on olnud pikaajaline, ent tähtajalise lepinguga töö, mille ta kaotab kõige raskemal ajal - just siis, kui tütrele on hädasti vaja kallist ortodontilist sekkumist. Ka üür on vaja ära maksta, tütre nimel kuidagi edasi elada, ja nii võtabki ta vastu tööpakkumise, millega paar kuud tagasi mingi hinna eest nõustunud poleks.

"Eesti saated olid säärased natuke kurjad ja kiired, justkui oleks neis kogu aeg tahetud öelda, et kui hakkama ei saa, on oma asi; kui hakkama ei saa, kantakse sind maha... Aga soomlased rääkisid nii, nagu tahaksid nad sind rahustada, et pole viga, küll jõuame, võta asja rahulikult... Häda oli ainult selles, et need kaks keelt läksid segi ja kui Sofia käskis tal midagi eesti keeles vastata, tuli sest sageli üks segapuder /.../" (Lk 140)

Köitev süžee ja elutruud tegelased teevad natuke tasa ka ehk mitte kõige kõrgema esteetilisuse ning stilistilise kohmakuse, mis mind isiklikult eriti romaani algul häiris. Sotsiaalne kriitika kumab igal juhul romaanist tugevalt läbi, ilma liiga moraliseerivaks muutumata. Lunastus kui kandev motiiv on osavalt valitud ja päästab ka romaani.