Järjekordne romaan, mille keskmes on küüditamine – Kalda näitab, milline segadus tekib kahe perekonna ajaloos küüditamise tagajärjel. Raamatu peategelane Kadri Raud, kes on koos emaga Nõukogude Liidust Pariisi põgenenud, üritab tekkinud segapundart lahti harutada, ent enamuse jaoks on vanemad põlvkonnad endast kõik andnud, et keerulised teemad maha vaikitud saaks, ning nii mõnegi müsteeriumi õnnestunult hauda kaasa võtnud. Ent raamatut parafraseerides: ega meie, inimolendid, ei suudagi ju oma naeruväärsete rehkendustega lahendada jumalate võrrandeid.
Lugu on hästi jutustatud, valitud on mõjusad motiivid, näiteks vaid kiusust Eesti kliimas ellu jääv tamarisk. Väga meeldis ka vanaema Eda kuju kogu oma vastuolulisuses. Häirima jäävad vaid mõned lõpetamata motiivid, mis algul jutustes domineerivad, ent hiljem järjest vähem jutustaja tähelepanu pälvivad.
Mind isiklikult küll autori väliseesti taust lugemisel ei seganud – ehk eemaltpilk võimaldab ka asju selgemini näha ning sõnastada; samuti jäi kaugeks ohtralt toodud paralleel Sofi Oksaneniga.
