Kas eesti kirjandus võib tõesti ka SELLINE olla? Tagasihoidliku kaanekujunduse ja mulle isiklikult mitte midagi ülteva autorinime taga peitus täielik üllatus. Pagulaskirjaniku ja ühe vähese postmodernistina seisabki Jaks justkui teiste eesti autorite kõrval, ja tema kohta kasvõi arvustusi leida on suhteliselt raske. Ainus, kes asja põhjalikumalt ette võtnud on, tundubki olevat Jaan Undusk.
Kas post- postmodernismis on sama, kui post- posttraumaatilises häires? Jaksi lugedes, kui seda vastust ei leia, tekib vähemalt see küsimus küll. Hüplik jutustus, alternatiivsed tegevuskäigud ja sõnamängudesse klammerdumine annab vihjeid, kui mitte enamat. Samas pole see sugugi mitte ainus küsimus, mis lugejal tekib.
Jaksi omapärane stiil nõuab sisselugemist ja nii mõnegi jutustaja-lugeja vahelise kirjapanemata reegli unustamist, ent tulemus on seda väärt. Jaks räägib lugusid Siimonist, kes on samamoodi keerulisi teid pidi eelmise sajandi tormiliste sündmuste eest Rootsi pagenud nagu kirjanikki ning püüab nüüd seal kohaneda. Kord see õnnestub rohkem, kord vähem...
"See, kes ei küürutanud, võis langeda varem. See, kes käitus ülemeelikult, võis saada ära kantud: vabaduse eest, isamaa eest, ideaalide eest. Kuid ka vastupidi; vastupidiselt igasugu seadustele kanti keegi ära, olgugi et kantu oli olnud ettevaatus ise. Eha jalutas miinivälja keskel nagu inglite valvatuna. Ei higi ega juurdlemine ei näinud kaitsevat surma eest, mis turkupjana vankrite vahel traavides elavatelt aeg-ajalt tribuuti nõudis. Varik varises kuulist, mis oli määratud Veermetsale, korsusse kaarte mängima jäänud kaaslasele, endale tunnimehe palganud sõdurile, kes pärast sedajuhtumit viit lehte lüües nagu palvuses viibis: korsus kaarte lüühes oli ta elu hoidnud, kaardilöömist jätkates pidi ta elu hoidma, võidust lõpuni. Asjalikult, suurema kärata, nagu aednik luusis surm piki rindejoont, aeg-ajalt hambaid mõne noore ja sileda kõri ümber lüües." (Lk 53, Kirjastuskooperatiiv "Õllu", 1991)
