Tammsaare klassikalist romaani läbib ettemääratus, isegi teatud fatalism. Kohtuvad ülikooli poolelijätnud ning võlgades vaevlev noormees Oskar ja baltisaksa juurtega tütarlaps Erika ning järgneb vältimatu. Oskar oma "orjaverega" armub Erikasse, ning jalutuskäikudel eraldatud pargiosades langeb alatihti ta jalge ette, suudleb ta käsi ja kinnitab oma jäägitut armastust. Ka Erikal tekivad tunded. Ent peale selle, et noored omavahel ootusi-lootusi selgeks räägitud ei saa, on seal ka muud takistused - suur seisusevahe (mida justkui enam ei oleks aga siiski on), sugulased, töö- ja rahapuudus ning ühiskonnanormid. Nii leiabki romaan oma edasise käigu.
""...te armastate vanaisa rohkem kui mind," lõpetas Erika minu lause ja hakkas suure häälega nutma. See tuli minule nii ootamata, et ma kaotasin sootuks pea. Ma lihtsalt ei mõistnud, mis asi teda sel määral võis kurvastada. Ma ei osanud muud teha, kui aga tema käsi suudelda, mis olin kõnelemise ajal pikkamisi kinnastest vabastanud. Ja kui käte suudlemine ei suutnud tema nuttu vaigistada, langesin tema ette põlvili /.../" (lk 135).
Raamromaani jutustusvõte ning erinevad mõtisklused eestluse üle ja süžee keerdkäigud muudavad lugemise väga nauditavaks.
No comments:
Post a Comment