Mari Saat "Lasnamäe Lunastaja"

Natalja, keskealise lasnamäelanna ja tema tütre Sofia lugu on vaja rääkida ja selliseid lugusid võiks ja peaks eesti kirjanduses rohkemgi olema. Nataljal on olnud pikaajaline, ent tähtajalise lepinguga töö, mille ta kaotab kõige raskemal ajal - just siis, kui tütrele on hädasti vaja kallist ortodontilist sekkumist. Ka üür on vaja ära maksta, tütre nimel kuidagi edasi elada, ja nii võtabki ta vastu tööpakkumise, millega paar kuud tagasi mingi hinna eest nõustunud poleks.

"Eesti saated olid säärased natuke kurjad ja kiired, justkui oleks neis kogu aeg tahetud öelda, et kui hakkama ei saa, on oma asi; kui hakkama ei saa, kantakse sind maha... Aga soomlased rääkisid nii, nagu tahaksid nad sind rahustada, et pole viga, küll jõuame, võta asja rahulikult... Häda oli ainult selles, et need kaks keelt läksid segi ja kui Sofia käskis tal midagi eesti keeles vastata, tuli sest sageli üks segapuder /.../" (Lk 140)

Köitev süžee ja elutruud tegelased teevad natuke tasa ka ehk mitte kõige kõrgema esteetilisuse ning stilistilise kohmakuse, mis mind isiklikult eriti romaani algul häiris. Sotsiaalne kriitika kumab igal juhul romaanist tugevalt läbi, ilma liiga moraliseerivaks muutumata. Lunastus kui kandev motiiv on osavalt valitud ja päästab ka romaani.