Felix Ormusson (ehk F. T., nagu selgub eessõnast) läheb sõbra juurde maakohta suvitama. Kõigepealt armub ta sõbra naisesse, kaunisse Helene'sse. Just, kui Helenel hakkavad tema vastu tunded tekkima, siis Felix muudab meelt ja armub Marioni, Helene nooremasse õesse, kes oli temast pikalt sisse võetud, ent on nüüd teda (teatud minevikufaktide ilmnemisel) põlgama hakanud. Felixi käitumine on predetermineeritud, ta ei saagi teisiti käituda, kui käitub.
"Sest kahtlemata o n olemas hingelik, mittekehalik armastus. Kui armastus oleks ainult kultiveeritud iha sugulise rahulduse järele, siis ei ärkaks abielus olevais, kelle ihad rahuldatud, enam iial traagilist aarmastust võõra mehe või võõra naise vastu.
Koguni seda tugevam, joovastavam ja tulemusrikkam on armastus, mida vähem selles keha kaasa räägib. Kui Dante oleks Beatricega abiellunud, poleks tulemuseks olnud Jumalik komöödia, vaid ainult pool tosinat väikesi gibelliine." (Lk 123, "Teosed" teine köide, Eesti Riiklik kirjastus 1957)
No comments:
Post a Comment