Mats Traat "Tants aurukatla ümber"

Lühike raamat, vaevaline lugemine - olen vast kokku juba neljandat kuud seda lugeda pusinud.Oli vaeva väärt küll. Aniluikede perekonna lugu läbi mitme põlvkonna on tõesti monumentaalne oma teemakäsitluses ja kaetavas ajalises raamis. Raskestiloetavaks muudabki romaani jutustava loo stseenilikkus, lõdvad seosed stseenide vahel, kasutatav murdekeel ja tihe süvamõttelisus. Seega omadused, mis kindlasti suurendavad teose kirjanduslikku väärtust.

"Jaanus jääb vait. Ta tahaks öelda midagi harjumatult õrna, südamest tulvavat ja ühtaegu suurejoonelist, aga ei oska, ei suuda ennast avaldada, ei tule sõnadega toime, kuigi usub veel sõna kõikevõitvat, kõikesuutvat ja kõikemääravat jõudu. Kuid sõnad on hajuvad ja kangekaelsed kui  varsad, ta ei suuda neid koguda, nad libisevad libedate angerjatena hämarusse. Ta ohkab vaevukuuldavalt, hingeõhuga, summutades seejärel oma ohke otsemaid köhaga, et tüdruk ei arvaks, nagu oleks ta tõepoolest ohanud." (lk 78)