17/09/2012

Ott Kilusk "Veidrikud ja võpatused"

Järjekordne delikatess meie raamatulettidelt. Kilusk on korraga melanhoolne ja elurõõmus, tema teos on täis nostalgiat nõukogude aja ja depressiivse ääremaa külaelu järele, samas on läbivaks jooneks ka teadlikkus süsteemi mittetoimimisest ning vabariigi tulekust. See konflikt teebki lugemise nii huvitavaks ja Kiluskist väga hea jutustaja.

"Selleks et kõndija peos hakkaks kõndimise ajal pöörlema kaks pajuvitsa, ei pidanud siin kandis olema eriliste võimetega inimene. Selles külas liikusid puuoksad igaühe käes, kes vähegi vaevusid neid pihku võtma. Need liikusid lausa puude küljes kasvades. Tegid õhus ringe ja õõtsusid edasi-tagasi nagu needuses vaevlevate haldjate kondised käed.

Inimesed olid aasta ringi unetud ning kondasid paneelmajade ja aiamaade vahel, sest maapõues kahisevad veesooned ei lasknud neil magada. Igavusest võeti siis kitsukestes köökides viina ja nuusiti, taskulambid põlemas, kuusehekkide all. Pohmelused olid kohutavad ning sestap ei põetudki neid päriselt välja, vaid lükati ikka ja jälle edasi. Ööd olid aga raskemeelsed, lausa hingemäärivalt mustad ja rõsked." (Lk 87-88)

Kohati häirivad teatud tahtlikud või mittetahtlikud mõttekordused (kõik asjad ulatuvad tegelastel alati "kubemeni") ning paar loogikaviga tegevustikus (koolimaja asus külakaardil haakristi tsentris, hiljem kolivad tegelased "koolimaja taha" "täpselt haakristi ülemise kriipsu alla" jne), muidu aga täielik lugemisnauding oma kergelt liikuva jutustajasule sügavuses.

No comments:

Post a Comment