Heinsaar on muhe lugemine, hea karikaturist, priitpärnalik absurdne koomiksilikkus käib kõigi kujutatud tegelastega kaasas. Seega Pärna karikatuurid raamatu juurde sobivad enamasti kui rusikas silmaauku. Samas ei saavuta Heinsaar minu jaoks pärnalikku sügavust, kogu lugemise ajal jääb kummitama mulje, et needsamad Heinsaare poolt kirja pandud lood ei küündi Pärna animatsioonideni. Seega mõnes mõttes töötavad Pärna karikatuurid ehk isegi raamatu vastu.
Pärast kolme-nelja lühijuttu hakkab Heinsaar lisaks tüütama, igas loos leiab ta küll uued kujundid ja puändid, ent samas ei ütle midagi uut. Lühijuttude kogumiku lõpus veel mõni kord mühatad, ent läbi loed pigem kohusetundest kui suurest pinevusest ja tahtmisest uusi lugusid või nende lahenemisi teada saada.
Nähtus omaette, ent pikas perspektiivis vist pigem hetkefenomen ning ajaviitekirjandus.
No comments:
Post a Comment